Pühapäev, 21. detsember 2014

UUED KLAPID aastal 2015, Haigekassa ka, 3

Nüüd ma siis kirjutan ja kirjutan ... sült sai tehtud (isa tegi, ma juhendajapulk, kummardus naabrinaisele ka).

Arsti mul enam pole (eriarsti, perearst on olemas, vastas ka), ei tea, kas jaanuaris on siis seni iga poole aasta tagant teostatav uuring. Email küsimusega saadetud, vastust pole.

Samas viimased uuringud näitasid, et asi vast siiski kriitiline ja kaks arsti jõudsid otsusele: näidustatud operatiivne ravi ... eks siis paista, kui kaua põhjapoolne haigla laseb mul kriitiline olla. Kaua ma saan olla, sest kui iga trepil kõndimine on ohtlik?

Vähemalt täna oleks pidanud saabuma Haigekassa vastus (teabenõue, 5 TÖÖpäeva), aga mida pole on vastus. No ma siis võtsin kätte ja helistasin avalikesse suhetesse (mingi otsenumber on ka, aga see vist eritasuga) ja ... no neil veel ikka pikad jõulud. Pealiku number oli suunatud ühele osakonna töötajale. Sai siis täpsustatud ja oh üllatust, ongi teabenõudele vastamata. Järgnes ka teine üllatus: inimene sai täitsa aru mu kõne eesmärgist ja edasi kulges asi soliidselt. Ei mingit rämedat udutamist ega midagi taolist. Pakkus välja lahendused ja need tundusid OK olevat ja nii head aastavahetust soovides kõne lõppeski.

30 detsembril saabus haigekassast vastus (minu teabenõudele), et haigla kõrgemalseisva arsti otsusega ei ole ma opi järjekorras. Sellisest otsusest saab teha minu arust vast ainult ühe järelduse: st uusi klappe ma ei saa!

Elagu Eesti tervishoid!

Ja nüüd matus ... sestap ka paus ...


UUED KLAPID aastal 2015, 2

Esialgne rõõmuhõige osutus asjatuks.

Ega kirurg ei peagi oskama öelda, mis kuupäeval täpsemalt operatsioon toimuma saab (noooh, et saaks enda elu ja töist tegemist natukenegi sättida), aga kuidagi peaks siiski eriala spets suutma oma töid-tegemisi ennustama. Jah, ka mina ise olin ... selle blogi alguses kirjeldatuna, seesama erakorraline, kelle tõttu järjekord nihkus.

No aga arst peaks suutma siiski hinnata, kas asi toimub kuu, kvartali, poolaasta sees. Rohkemat kahjuks ei luba Haigekassa järjekord (8 kuud?). Hetkel kohe jõulud, võiks ju hinnata, et varakevadel, kevadel ... teaks natukenegi omi asju korraldada.

Sai siis asjad teistpidi korraldatud. Haiglasse email, et Haigekassa järjekord on 8 kuud, palun mulle siis kuupäev, mil haigla mind järjekorda pani. Nad seal haiglas ei saanud esialgu mu emailist üldse aru, mida ma tahan, kuupäevast ei saa aru?

Eks sai paari lausega lahti seletatud neile, mis kuupäeva ma küsisin. Nüüd nad on vait. Võimalik et põhjuseks on asjaolu, et suur organisatsioon ja jõulud ... võimalik, et nad said oma ämbrist aru ja häbenevad, ja veel muud võimalused. Mis te ikka häbenete, suured inimesed.

Eelviimasel arstiga kohtumisel arst teatas, et tema minuga enam edasi ei tegutse. No mis seal's ikka, eks keegi peab lapsi ka tegema või siis kuskil mujal pakutakse paremat teenistust või veel midagi. Pole minu asi aimata.

Selles suhtes aus inime, et tolle epikriisi lõpetas kenasti ära, otsused kah (operatsioon), ei jätnud midagi ripakile. Kahju ka: ta ikka sõrmega näitas ekraanile, seletas rohkem, maalt obesega (ja Abruka saarelt, höhö) sai ikka vast paremini asjadest aru. Ilgemalt kohatu oleks võrdluseks siia tuua toda "üliranget", kuigi ta pidi olema omal eriala Liivimaa parim ratsutaja.

Meditsiinis on asi ikka palju kinni suhtlemises, oskad sa siis kui hästi nuga käsitleda. Ja vastupidi pidi ka olema (ülirange). Kahjuks.



Pühapäev, 14. detsember 2014

UUED KLAPID aastal 2015

Viimane korraline kontroll kulges ca poole aasta pikkuseks. Pole minu asi arvata, miks arst nii otsustas, ju siis ma olen nii terve :-P

Igatahes, igatahes ... otsus tänaseks on see, et uus klapp on miinimumprogramm, kui ehk ikka õnnestub siis teine kah ää remontida (ja muud).

Enne aga tuleb teostada mõningad uuringud. Need saavad peagi teoks, võtan ehk süleri haiglasse kaasa ... ja eks siis näis. St näis minu tervisega ...
SOTSIAALKINDLUSTUSAMET ehk püsiva töövõimetuse ja/või puude raskusastme ning lisakulude tuvastamise ekspertiis.

Olen varasemalt seda teemat juba puudutanud ja puudutan veelkord. Ei hakka uuesti peatuma, miks on tolles (tööealiste) küsimustikus sellised kattuvad küsimused, vaatame parem tulevikku:

Tulumaksuseaduse
§ 48.  Tulumaks erisoodustustelt
[RT I, 11.07.2014, 5 - jõust. 01.01.2015]
 (5) Erisoodustuste hulka ei kuulu rahalised väljamaksed, mida tavaliselt loetakse palgaks, lisatasuks, juurdemakseks, juhtimis- või kontrollorgani liikme tasuks või tasuks müüdud kauba või osutatud teenuse eest. Samuti ei kuulu erisoodustuste hulka sellised füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed, millelt on kinni peetud tulumaks § 41 alusel või mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele §-de 13–21 või 30–31 kohaselt.
 (51) Erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust.
 (54) Erisoodustuseks ei loeta kulutusi, mida tehakse töötajale, kellel on tuvastatud töövõime kaotus alates 40%-st (kuulmispuude puhul kuulmislangusega alates 30 detsibellist) või kellele on määratud puude raskusaste, abivahendite andmiseks väärtuses, mis kalendriaastas ei ületa 50% töötajale selle aasta jooksul makstud ja sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast. Erisoodustuse tekkimine määratakse kindlaks abivahendite andmise kalendriaasta viimase kuu eest esitatavas § 54 lõikes 1 nimetatud deklaratsioonis.

Kolmapäev, 3. detsember 2014

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 4

Eelnevates postitustes kirjeldatud uuringud lõppesid  ... nagu tavaliselt ikka, tulemuste ülevaatusega ja koos patsiendiga läbiarutlemisest + uute sihtide seadmine. Nii on toimunud see mitu aastat põhjapoolses haiglas, kui loodate lugeda, et ka Tartus, siis eksite.

Tartus käivad asjad teistmoodi. Raha on vast märksõna. Kui eksin siis sry.

Tulemused vuristati ette ... uuriti siit sealt, et mis ise arvan ja siis pandi konkreetselt fakti ette:
kas edaspidi ka lihtsamad korralised uuringu AINUT ja ainult Tartus (ja paluks ka näiteks allkiri siia ja vot siia jne) jne või siis ... mind ei ole mõtet niimoodi survestada.

Vastus oli lihtne ja loogiline ja nende "arstide" vastus samamoodi "lihtne ja loogiline": rohkem uuringuid me ei tee, saate täna veel koju. Mina arst ei ole ja ei oma ka tõsiseltvõetavaid erialateadmisi, kas ja mida oleks arstid veel uurinud (mida põhjapoolne haigla polnud teinud?)?

Hilisemalt digiloost epikriisi lugedes ... no ma olen ju enamvähem täitsa terve inimene. Kaklus on läbi, pole mõtet enam rusikatega vehelda, Tartu! Pool aastat hiljem saabusid digiloosse ka siis uuringute vastused. Tõeline operatiivsus e-Eesti tingimustes, mingisugune avarii oli Tartus? No siis on arusaadav ...

Üldiselt oli Tartu kena, elu tundus poole aeglasem Tln-st, taksojuhid lõbusad, tavakodanikud suhtlemisaltimad. Väike viperus oli tagasisõidul tolle Lux Expressi bussiga, aga noh, kogu ettevõtmise osas 50% edukust on ka ju hea.

Esmaspäev, 24. november 2014

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 3

No nii ... öö magatud, süüa hommikul ei tohtinud, sest on ju protseduuride päev!

Esimeseks protseduuriks oli EHHO. See on selline asi, kus pead vasaku külje peal olema teatud asendis, et arst saaks ühte pulka nühkida sinu tisside vahel, libisemiseks silikoon. Maakeeli väljendudes näeb niimoodi südame töötamist. Kui oskad vaadata siis näeb ilusti ära, kuidas klapp avaneb ja kolksti kinni läheb. Kui on anomaaliad (nagu mul olid ja on) siis ka need näeb ära, kui oskad vaadata.

"Ülirange" seletas tuntavate detsibellide saatel, mis nüüd juhtuma hakkab. No mis ikka juhtuda saab ... kuulan ja kuulan, sama jutt, mis igal pool. Tahtsin just arstile öelda, et opist on tüsistusena vasaku käe karpaal vigane ja kisub krampi. Höhö ... sa juudas, kus tädi läks leili, et "mina, mingi Tallinna rott julgen tema jutule midagi lisada".  Tartu Ülikoolis mingit patsiendiga käitumise loengut polnud vene ajal? Ütleme nii, et samade detsibellide diapasoonis tegin arstile selle ka selgeks. Sa jeerum, milline pahurus.

Kui põhjapoolses haiglas esimene opijärgne EHHO võttis aega nii 45min siis edaspidi jah, saadi kiiremalt hakkama. Loogiline ka, sest on ju vead teada ja seetõttu ka teada, mida vaadata / mõõta jne. Selle postituse kirjutamise eelnevalt käisin just korralises EHHO uuringus ja see võttis aega ca 20 minutit.

Mis te arvate, kaua selline asi Tartus aega võttis?

Selleks kulus umbes ca ... mitte rohkem kui ca 10 min. Pidevalt seletamine, et ma pole ikka õigesti vasakul pool külje peal, et miks ära vajun jne. Ma kujutan ette, et kui mölinat oleks vähem olnud siis oleks see uuring üldse 5 minutiga ära tehtud. Mul hakkas juba "ülirange" osas ülim pohhuism välja kujunema. Võimalik, et tehti ülipõhjalikult, ja seetõttu ka siis ajakulg. Ei tea.

Järgmine uuring oli siis selline, kus sõrmejämedune juhtmetaoline asi aetakse suust sisse, söögitorusse ja siis vaadatakse teie südame iseloomu, mõõdetakse, tehakse pilti. Õnneks enne ikka tuimestatakse ka, see on minu arust üks kõige lahedamaid lokaalseid tuimestusi oma mõjult.

Järjekordselt tõsiste detsibellide saatel "ülirange" seletas, mida võib ja mida ei või. No ma üritasin selgitada, et ma olen seda korra teinud ja tean juba ja ka ohtusid tean. EI VAIDLE ARSTIGA!

Uuring kestis vaevu 5 minutit. Ma juba ei viitsigi võrdlust põhjapoolse haiglaga välja tooma hakata, aimate isegi. Võiks ju aimata, et nad juba digilugu vahendusel uurisid ja vaatasid, mis mul täpselt viga ja seega saab ju kiiremini hakkama, aga digiloo põhjal polnud minu tervisega keegi Tartust tutvunud.

Pühapäev, 23. november 2014

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 2

Palatiga läks nii, et ... sattusin laste osakonna palatisse. Nii võis vähemalt osakondasid eraldava uste sildistuse kohaselt aru saada. Palati sildistuses oli sama loogikaga. Ei noh, kui ma ära mahun siis minul vahet pole, kus magan (ma olen seda põhjapoolses haiglas ka öelnud, et lükake mind voodiga koridori serva kuskile, ma niikuinii magan ja ümbritsev ei suuda mind vast väga häirida) ... kui ikkagi terveks saab siis tulebki kannatada.

Ma olen olude suhtes leplik, pole vaja euroremondiga palatit jmt. Nii see palat ka oli, vana hea nõuka. Ühtegi radiaatorit ei paistnud seinast. Küll aga oli üks aastast a la '74 elektriradiaator (mälu järgi oli sildil '74), VÄGA VIGASE pistikuga. Õnneks ma noorem inime, törts jagan vist ka elektrist (erinevates koolides räägiti), sai siiski õdagu saabudes radikas oma ülesannet täitma ühendatud. Poole tunniga juhtus see, et läks törts soojemaks, rohkemaks tol hetkel vajadus nagu puudus. Sai veel mõnda aega jälgitud ja ei läinudki midagi põlema. Vot on hea tehnika aastast '74. Palatikaaslasel (minust vanem) ka hea meel, ei pea külmetama.

Vahepeal päeval aga ...

... tuli õde ja kutsus vereanalüüse andma. Protseduuridesse. Loomulikult kõik inimesed maailmas teavad, kus asub ruum Protseduurid. Oma olemuselt ma ikka uurin, milles seisneb üks või teine loodusseadus ja ka muu hulgas, kus võiks asuda ruum Protseduurid. Esmalt jõudsin dušširuumi, kuhu viidi pissiproove ühte suurde kasti, sh ka mina mõne aja möödudes. Oli üheselt selge, et siin ruumis tehakse ainult ühte sorti protseduure. Loomulikult mind juba otsiti koridoridest, et kus ma olen ja ega ma oma otsingutega väga kaugele polnud jõudnudki, pigem vastupidi.

Protseduuride ruum oli nagu kosmoselaeva juhtpult olenemata sellest, et ma viimases ei ole kunagi viibinud. Nii nii ... ahsoo, et vereanalüüs veenist, no problemo, ma olen seda korduvalt andnud. Ah et miks ma mölisen kinnaste puudumise tõttu (mind söövad kaks kurjamit, millede tõttu soovitati nahaläbistuste korral olla väga ettevaatlik). Eks ma mölisen seetõttu, et teie töötaja sama kurjasid tegelelasi ei saaks. Sellest aru kahjuks ei saadud. Sellesama protseduuri käigus sain ka "tuttavaks" ... mõtlesin kaua, et kas inimene väärib tunnustust "emand füürer" ... las olla pigem "ülirange".

See ülirangus võis ilmneda ka siis, kui teie patsiendina ei aimanud ära, mida tegema peate või millises suunas astuma peate hakkama. Loomulikult on kõik maailma inimesed Tartus haiglas olnud ja teavad seda ülitäpselt. Kliimaks?

No sai siis need vereanalüüsid ja muu jura tehtud. Palatis tagasi. Lõunat ei saanud, liiga hilja olla nende jaoks regatuna. Mismoodi, mingi kuid ette sai asi kokku lepitud? No las olla ...  egas ma ära sure.

SIIS TULI INIMLIKUM POOL HAIGLAST (so õde)
Õde tuli palatisse ja teatas, et vaja tissidetagusest keharuumist salajane ülesvõtte teha (röntgen). No õest võis kohe aru saada, et ta normaalse ellusuhtumisega, mitte nagu see ... "ülirange". Hakkame mehed minema ... ega ei lähe kuhugi, kui "ülirange" näeb, et patsient läheb uuringutele ilma ratastoolita siis on VÄGA SUUR JAMA MAJAS. Sai siis ääri-veeri uuritud, et kas ongi elu siin haiglas nii "ülirange". Ei, ainult too üks inime pidi olema ... ja tema pole seda rääkinud. Ja ratastoolist "ülirange" nähtavusulatuses välja ei roni! Mõned sõbralikud mõttevahetused veel ja egas rohkem polnudki vaja pildi ettesaamiseks selles haiglas. Tissidetagune pilt tehtud, tagasi palatisse.

Järsku oli sireen ... nüüd on küll jama, tulekahi ja vaja majast välja saada. Põhjapoolses haiglas seda rääkisime ja kahjuks pisut enne praktilist õppust saadeti koju ...

... tegelikult see sireen tähendas, et patsiendid võivad sööma tulla. KUHU? Ahaaa ... koridori lõpus paistab valgus, valgus tõotab head. Oligi söökla, so puhkeruum jmt. Sain just istuma, kui tõsteti püsti, vale koht. Number oli mulle lausa määratud. Sai teed ja ... tol õhtul oli vist juustuvõisai. Ega ma haiglas suurema söömaga polegi, stress. Ühikas ikka sai nalja tehtud, et täna teeme sooja sööki: keedame teed. Sai tolleks õhtuks kõhu täis küll, emotsioonid lisaks. Unerohi oli kaasas, aga vaja ei läinud. Seda on üldse vaja läinud õnneks episoodiliselt.

Kuskil vahepeal räägiti ka järgmise päeva uuringutest. Mõlemat neid olen ma juba eelnevalt kogenud. Pole hullu midagi, kõigest silikoon tisside vahel ja voolik söögitorusse. Aru ei mõista, miks pool aastat hilisemalt alles uuringu protokoll saabub?



ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 1

Perearstilt suunamiskiri. Kohver kokku ja bussijaama. Oleksin võinud autoga ka minna, aga ... mis ta ikka vedeleb niisama keset talve Tartus ja eks seda lähe naisel ka vaja.

Ma polnud juba väga palju aastaid bussiga sõitnud ja plaanisin siis uurida, mida tähendab see LUX versioon. No juba väljast oli aru saada, et siit üks lux sõit tuleb. Bussijuht sattus ka olema selline muhe päss ... igati positiiivne algus reisile. Keegi mu kõrvale istuda ei tahtnud, klapid pähe ja ekraani uurima. Arvuti ka tööle, moblast nett külge ja pisut töömeile.

Ja nii kiiresti see sõit kulgeski, väga mugav.

Tartus takso ja haiglasse. Juba taksos sain aru, et siin linnas käib elu ikka tunduvalt ... aeglasemalt ja personaalsemalt. Olen haiglates juba mitu korda olnud, aga see taksojuhiga lõõpimine maast ja ilmast tegi olemise kuidagi erksaks ja rõõmsaks. Õkva haigla vajaliku ukse ette viidi.

Nagu ikka, retseption, dokumendid. Rutiin, inimesed mornid. Liigseid repliike ei mingisuguseid. Hommik, äkki magavad? "Minge alla korrusele, riietumisele ..." . Ja kuidas ma sinna saan, ma olen Abruka saarelt ja esimest korda mandril (vennaga kasutame seda väljendit ikka, kui jälle kuskil haiglas vaja kuskile jõuda)? Tädi vaatas ikka väga imestunud pilguga mind.

Lõppeks jõudsin muidugi sinna allkorrusele, jälle seesama iseloomulik lehk. Esimene märkus: arstidele ei meeldi, et te olete osakonnas tolle ratastel järelveetava kohvriga. No mis suur kohver see ikka on: vaevu mahtus 17" süler ära. Nagu ma alati vastan: hakkab sobima, hakaku või nutma.

Leidsin siiski osakonna üles ja uksest sisse ja ... tundus olevat põhjapoolse haigla sarnane õdede valvepost (huvitav, kas ka ilma netita?). Nagu ikka, kes olen ja mis olen ja siis nende poolt pisuke palve: neil pole palat veel valmis (kuigi eelneva kokkuleppe kohaselt saabusin õiges ajavahemikus) ja et ehk ma ootan. Ei noh, kuhu mul ikka kiiret, planeeritud ravi ja eks ma siis oota. Vaja ainult kuhugi istuda, püsti ei jaksa ju pikalt seista.

Õde avastas, et selle ootamise ajal saaks tema minuga dokumendid korda ajada. Küsis haiguslugu. Ma siis pakkusin 7cm paksu sisukorraga kausta või mälupulka.

Ütleme nii, et mind vaadati üsna imestava pilguga. Huvitav, Tartusse polegi tehnikasajand jõudnud? Õde suutis siiski kaustast vajalikud andmed sisse toksida. Ainus, mis talle ja ka mulle endale ei meeldinud, oli mööda koridore kõmpides tõusnud vererõhk.

Ja siis tuli aeg suunduda palatisse ...

Ahsoo jah, üks Indrek, nõuka aegselt kõikidele tuntud Indrek, oli tulnud tooma suurt suurt sületäit roose kellelegi. Nagu hiljem selgus siis tänuks tervise parandamise eest. Mina ootasin, kuniks õde saab oma arvutitööd tehtud, Indrek ootas veel kauem. Vot kus on nõuka aegne koolitus mehele!

Põhjapoolses haiglas ütles õde õkva, et sellised asjad on neil keelatud. Saate aru küll, millised sellised. No lilli võis ikka tuua jah, aga kui asi ümbrikule jne läks siis ... võimalik, et ma ei näinud ka kõike. Mina ostsin jäätist, vähemalt kuidagigi rutiinist välja.

Laupäev, 22. november 2014

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 1

Nagu eelnevatest postitustes selgus siis ega põhjapoolse haigla poolt mingit väga tõsist ja selget juhendit kaasa saa. Ei saa öelda, et midagi ei saa ... saab ikka, kui ka ise küsid juurde ja huvi tunned.

Väga tõsine nõue arsti poolt oli, et kui palavik peaks tõusma, nii +38°C ja rohkem siis kohe EMO. No eks ole ka arusaadav, sest kui kaks kurja tegelast sind söövad siis esimene palavik on selge märk, et asi jälle jama ja kiire reageerimine aitab.

No ja mis arvate, mis juhtus, kui ma esimest korda +38,5°C palavikuga haigla EMO pöördusin?

Esimene küsimus oli, et miks ma sellise temperatuuriga üldse EMO-sse pöördun. Vastus oli väga lihtne: (üks prominentse nimega) arst käskis. Kui neile sai selgeks, kes see arst on siis muidugi hakkas neil väga kiire. Sellel korral õnneks ei olnud palaviku põhjus kahe kurjami õhtusöök minu näol. Aga vähemalt sai pika nimekirja vereanalüüsi näol. Ema nimetas selliseid haiglas viibimisi väljamagamiseks (tal olid ka südameprobleemid). Ega peale magamise muud jaksanud teha jah.

Pidevast südameaspiriini tarvitamisest tekkisid ninaverejooksud. Eks neid oli enne ka olnud, aga need varasemad olid sellised, et panid vatitropi ette ja asi ca 10 minutiga korras.

Kujutage nüüd ette, et ninast jookseb verd 4h järjest. Ühe töönädala sees, so 5 päeva, sattusin seetõttu 3x EMO. Esimene nooremapoolsem vene keelt rääkiv meesterahvas vaatas ja vangutas pead, jama jah. No ma vene keelt jagan, pole häda midagi. Eks ta siis kõrvetas, kõrbeliha hais oli vänge.

Teine oli vanem naisterahvas. No temast lausa õhkas kogemust ja tunnet, et nüüd saab asja korda. Kuna mul vererõhk ka jupsis ja ma ei tahtnud väga tasakaalu omada siis ... jäin nö jälgimisele samasse EMO kabinetti. See on ikka täitsa hämmastav, milliste lapsikute probleemidega inimesed pöörduvad EMO poole.

No igatahes sellel teisel korral sain endale ninna ballooni. See pumbati õhku täis, mingi keemia oli ka küljes. Verd enam igatahes ei tilkunud. Tolle ballooni voolik pandi kleepekaga põse külge. Lubati endal vajadusel süstlaga rõhku vähemaks lasta, kui ikka väga magada ei lase. Süstal taskus, voolik põsel, läksin õhtul veel poodi. Mul oli ja on siiani täiesti kama kakssada, kui kellelegi ei meeldi minu väljanägemine.

Too vanem naisterahvas käskis järgmisel hommikul selle ballooni ära võtta EMO-s minu põhihaiguse põhjustajate tõttu. Muidu tavaliselt on see balloon ninas kauem.

Nagu kästud, läksin hommikul vara kohale, pool 9 polnud veel arsti olemaski. Aga mis oli olemas ... see oli väga pikk järjekord. Vaatasin oma paberites triaaži ... viimane ... kolm tundi. Oeh, lihtsam on hiljem tagasi tulla, kui siin kolm tundi piinelda. Mõeldud tehtud. Hiljem tagasi tulles muidugi midagi eriliselt muutunud polnud.

Arsti (kas ikka oli arst?) vastuvõtule sain 6h hiljem.

Tema on läänes õppinud arst ja tema teab paremini, kui too nõuka aegne vanem naisterahvas. Läänes õpetatakse vale inimese epikriisi lahti võtma? Ja nii see tädi siis toimetaski, panigi jabura epikriisi minu digiloosse. Ülbusel muidugi polnud piire. Arusaamatu, miks sellisele üldse meie kui maksumaksja taskust palka makstakse. Ballooni ta muidugi ei eemaldanud. Mis te arvate, kes aitas? Eks ikka ja jälle Perearst!

Hilisemalt haigla tunnistas viga ja epikriis läks muutusele.

Eks neid EMO käike on olnud rohkem, aga sellist rutiinset tegevus pole mõtet siin kuhjata. Samas näed aga seda rasket tööd, mida inimesed selles asutuses teevad. Ja see on arusaamatu, miks nad seda niimoodi peavad tegema: joodikud ikka kainerisse ja kui neil tervis nigel ning agressiivsed siis KOHE rihmadega kinni. Ka mind EMO-s raviv arst ei peaks vigastatud saama tolle joodiku tõmblemise tõttu.



Kolmapäev, 19. november 2014

PUUETEGA INIMESTE TEEMA

Haiglas kaashaigetele midagi räägiti, nojah, nad tunduvalt vanemad ka, ju siis ainult neile. Ega esmapilgul ei oskagi sellisele teemale tähelepanu pöörata. Eks eesti mehe uhkus on see, et peab ju ikka hakkama saama. Eesnääre ... häh, mis haigusest te räägite, isegi sellist organit ju pole olemas (huumor, mis muud). Mina arvan teisiti. Minu eesnäärme näitaja on minu vanuse kohta igati OK.

Mehed: väike veeniveri KÄEvarrest ei ole mingi probleem. Väike suts ja asi korras! Teie vart ei sutsa keegi (kui siis naine või ... naiskolleeg, khm). Ja Te arvate, et Teie vars on looduskaitse all ja võrdõiguslikkuse volinik ei tee midagi? Ega ei tee ka (vist): haiglates on enamus naispraktikandid. Aga noh, tõelisel eesti mehel pole midagi varjata.
Seega mehed: minge arstile. Tõsiselt.

TÖÖVÕIMETUSE ja PUUDE RASKUSASTME jne kulude eksperthinnang.

Esmapilgul tundus asi väga keeruline olevat. Esialgu.

Siinkohal pean au avaldama oma keskkooli eesti keele õpetajale, et emakeelest tolles ekspertiisitaotluses eestikeelne inimene üldse aru saaks. Lisaks muidugi perearst meditsiiniterminitega.

Esimese taotluse tulemus oli ... minu jaoks esimene. Mida ma ikka sellest süsteemist tean, aga spetsidelt tuli kommentaare, et kuidas ikka nii lahjalt saab. No ega mina ka nii täpselt tea ju.

Teise taotluse korral olin ma läbinud "koolituse" ka haiguse enese näol. Vihje: mida rohkem valetate seda rohkem saate. "Sila jest, uma ne nada": SIIN

Järgnevad taotlused olen vaidlustanud.

Ei saa nii, et ...  kui olen näiteks hambaarst, et ma järsku hakkan südamekirurgist eksperdiks ja PÕHIMÕTTELISELT ühelegi südamehaigele liikumispuuet ei tuvasta. Aga täna nii on. Lisaks ... hea on, kui tegu hambaarstiga, vähemalt arst, aga hullem on, kui on mingi kunagi meditsiini õppinud UFO uurija. Siis olete raudselt terve. Võib juhtuda, et ka tulnukas.

Sry hambaarstid, tegu näitega. Aga asi siiski tõsine.

EI SAA ka nii, et inimeselt "kaotatakse" liikumispuue ja tõstetakse töövõimetuse protsenti. Kui saan näiteks proteesi siis jah, liikumispuude osas võib muutuda asjaolu kerge(ma)ks liikumispuudeks, aga egas siis sellise paranemise näol saa töövõimetus "suureneda" (uue planeeritava regulatsiooni mõttes töövõimelisus suureneb). Eks jah, esineb erisusi! Minu näol hetkel ilmselge karjuv vastuolu. Aga no mida sa ikka teed. Kui südamekirurg suure vereringe jupid südames välja vahetab siis ehk jah, olen vähem töövõimetu ja rohkem töövõimeline.

Erand kinnitab reeglit ja soovin mainida, et sellel sügisel on vastav ametnik mind väga palju aidanud. Annaks kõiksevägevamad jõud, et tema loogika- ja ka heatahtlikkus karistatud ei saaks. Aga nagu me teame, ükski heategu ei jää karistamata.

Neljapäev, 13. november 2014

TAGASI TAVAPÄRASUSSE

Olenemata asjaolust, et Toomas sai oma allkirjad ja muud neti teel teostatavad projekteerimised, oli olukord tööl enamvähem nö neljad/viied.

Ega õkva 8h ei jaksanud kohe funktsioneerida. Lõunane uni oli tavaline. Ja see oli oi kui magus.

Ajapikku aga hakkasid kogemuslikult aru saama: nii ... homme on oodata ilma muutumist, sellepärast siis liigesed valutavad ja ka enesetunne kehv.

Ma saan kardioloogidest täiesti aru, et nad oma kontakte ei jaga: algajale südamehaigele instruktaaži ei jagata ja siis loomulikult helistab patsient ravivale arstile. Aga viimasel ju järgmised südarid konveieril ootavad ja kui neid helistajaid on ju jube palju siis ei tule tööst haiglas midagi välja.

Siinkohal ma olen vist erand: ma olen ikka telefonitsi löögile pääsenud ja ka email funkab, arst on olnud nõus oma teadmisi minuga jagama ja aitama eriti lahkelt.

Lisaks on mul õnneks ka väga hea perearst. Kahju aga on perearstist, sest minusugusega kaasnevad nii mõnedki rahakulukad analüüsid/uuringud jne, aga nagu me teame, egas perearstidele just raha palju jagata.
HAIGLAST VÄLJAS ...

südamearst läks puhkusele, kirurg ka, seega kirjutas mind haiglast välja hoopis teine südamearst.

Palatikaaslased said kõik juhendi edasiseks tegevuseks. No eks siis ma saan ka, et ei tohi naist liiga palju vaadata ja poekotti tassida, trepid ... dokumentides oli, et tervis rahuldav, poekoti tassimisest aga midagi välja ei tulnud. Ju siis rinnakorv ja lihased ei olnud veel nii palju taastunud, et raskustega tegeleda.

Kui dokumendid valmis said siis egas mökutamist polnudki. Sa võid ju üritada kangelane olla, aga kui ei jaksa siis ei jaksa. See tõdemus tuli/tuleb hilisemalt väga tõsiselt esile. Töövõimetuse taotlemisel eksperdid võiks ka sellest aru saada.

Haiglast välja sain mõni päev enne augusti, ajaleht kirjutas, et peaks juba seeni olema. Naisele musud ja riided kokku ja maale ja seenele, linna piirilt viimasest apteegist ravimid (no enamvähem oleks ravimid unustanud, haiglas tuuakse ju õkva öökapile). Esialgu oli tablette nii 5 erinevat. Sügisel lisandus episoodiliselt juurde ja kohati oli kokku 13. Selle postituse kirjutamise hetkel 6+1. See 6+1 tähendab seda, et nädalavahetusel asendan sellest kuuest ühe välja: hüperkaleemia, so ära söö rohelist köögivilja (koori kurgid ära). Kõrge kaaliumi tulemus on rämedalt süda paha tunne (naised, rasedusaegne sama teema). Furosemiid abiks.

Kuniks tuli autoga sõita (alguses oli harjumatu esimene päev) oli jaksuga kõik ok. Metsas aga (sõitsin haiglast "vabanedes" õkva vanematekoju) ... sai kõmbitud, seeni oli palju, väga palju, mida palju polnud oli jaks. Parim puhkus. AGA ... pulss langes liiga alla ja siis oli surma tunne ... ema muidugi jooksis edasi-tagasi, nüüd hakkab tema poeg surema. Ei surnud ma kuskile, magasin. Magan vajadusel sellisel juhul ka edaspidi.

Kuskil oktoobris vist, sattus pihku südamehaigete taastusravi infopaber. Läbi erinevate raskuste sai siiski asi korda aetud, so end taastusravile möllitud (Haigekassa maksab selle kinni). Kui too ettevõte oma korraldust pisutki paremaks muudaks, oleks neil kliente kindlasti rohkem. Aru ei mõista, kuidas sinna ratastoolis saaks.

Enesetunde põhjalt tundub, et läksin liiga vara taastusravisse, rinnak andis tunda ja see õudne väsimus. Keset tööpäeva magada ei olnud mingi probleem.

Pühapäev, 2. november 2014

KUIDAS VÕIDELDA HAIGLAS IGAVUSEGA?

Sõltuvalt haiglast on võimalused kas väga piiratud või siis kui meditsiinipersonali näol on tegu inimestega siis suht normaalsed.

Läänemapoolses Tallinnas haiglas olles ei tulnud palatist väljumine kõne allagi, tegu ju siiski ka nakkustele spetsialiseerunud haiglaga. Ja õige ongi. Ega ma kuskile tatsama kippunudki, sest enesetunne oli nii kehv, et ... imelik oli see, et kui oli vaja minna uuringule (teises majas) siis ... ühe korra sai sõita kiirabiautoga. Järgmised korrad pidin ise kõmpima. Suure auguga klapis. Eks proovige. Ahsoo jah, õed, kes te suitsetasite akende all, foto(d) on endiselt olemas.

Põhjapoolses haiglas oli asi ka inimlik. Sa ei olnud vang (näiteks nagu 2013 Tartus, see tuleb eraldi teemana), sai ikka liikuda, loomulik on ka see, et mitte kaugele, sest abi peab sinuni jõudma kiirelt. Kui intensiivist välja saad siis on juba igavusega lihtsam võidelda. Diivanil vaadata TV-d, muidugi tuleb alluda arsti käsule liikuda (oi see on peale oppi alguses valus). Ja siis liigudki, kasvõi raami abil, kasvõi TV läheduses. Pulgaga netti või TV signaali pole mõtet tolles tornis palati akna all püüda (vähemalt 2011 aastal): parim oli ikka keset palatit. Klapid pähe ja sai vaadatud sülerist ka õhtul hilja filme häälega. Mina olin ja olen siiani Elisa klient, eks tol ajal õhtul võttis mobiilse interneti ikka kooma, nüüd aga ukse taga oma järjekorda oodates vaata rahulikult TV-d (3G abil).

Endise spordiga tegelenud inimesena ma muidugi kohal ei püsinud, liikuda on vaja. Avastasin, et külma õhku saab "nautida" I korrusel, kohviku vastas oleva radioloogia(te) pikas koridoris. Ütlesid aga õele, et kus oled ja mine (telefoni number pidi ka varasemalt olema regatud)! Muidugi sõltus palju õest. Selles osas ma ei hakka õdede (+/-) isegi mitte eesnimesid nimetama, ... eks teadjad saavad aru niikuinii.

2011 oli vägagi soe suvi. Tervise paranedes muidugi taastus ka kõik tavapärane tegevus, so ka töö näol. Toomas käis päris mitu korda allkirju nõutamas ja mina isegi ühe korra haiglariietes tööl. Anita vist ehmatas ära mind nähes (sissepääsukaart oli kodus). Sai tehtud viga: külmkapist sosa-sola, see aga tõstab ju vererõhku/pulssi, ei olnud just meeldiv tunne. Neti teel sai muidugi nii mõnigi asi korda aetud, isegi kirurg vaatas mind intensiivis sellise näoga, et ... kui klahve jaksab vajutada, ju siis tervis parem (mul oli vaja üks süsteem dimensioneerida, juhtmed tuli kõrvale lükata ja tegutseda, kiire oli noh).

AGA teate kui mõnus tunne on olla tagasi endale mugavas/tuttavas/jne keskkonnas (loe: tööl)?!

Egas Toomasele ja Anitale küllaminek polnud ainus ... režiimi rikkumine. Madala hemoglobiiniga tekib isu küpsetatud punase liha osas. Nii mõnigi kord sai käidud salaja läbi tihniku lähedalasuvas grilliasutuses. Head sõberad Tarvo, Sven ja Märt seltskonnaks (isegi kui neil sügav pohmell külas oli, vot sellised sõberad) ja asi OK.

III korruse eripäraks oli veel ka see, et ... kui oskasid ette võtta pikema jalutuskäigu siis võis ühes pikas pikas klaasseintega koridoris tasahilju jälgida ka operatsioone. Niipalju siis meil delikaatsetest isikuandmetest: üsna kõhe oli vaadata, kui üht vist jalaluumurdu kokku lapiti ... "põlv" oli jalal ikka väga ebaloogilises kohas. Ülejäänud opitubadel olid ribikardinad kinni tol hetkel.

Üks narkomaan arvas toda koridori kasutatavat ka muuks otstarbeks: tuletab meelde üht anekdooti, kus Läti lendurid üritasid Tallinna lennuväljale maanduda ... "eestlastel on jube imelik lennurada: väga lühike ja mitusada meetrit lai". Läbi akna üritatud hüpe enesetapu eesmärgiga kõrgelt kukkumine (III korrus, muig) pole nõrganärvilistele:

Esmaspäev, 20. oktoober 2014

KAS TÕESTI, OLEN TERVE?

Vastavalt mind söönud bakterite iseloomule tuli AB-d manustada konkreetselt nädalaid, kuigi rinnakuluu oli juba kinni kasvanud ja igapäevaselt tugevaid valuvaigisteid väga vaja ei läinudki.

Mitte-puhkusel olev arst kontrollis, kas ikka on luud kokku kasvanud. See nägi välja umbes nii, et ta vajutas täie jõuga oma käte abil lihtsalt rinnakule. Midagi ei ragisenud, ebameeldiv tunne oli törts küll jah, aga meeldiv tunne oli, kui arst arvas, et kõik ok kinni kasvanud.

Kõhul olevast kolmest august on jäänud ainult armid.

Naba oli muidugi siniseid täppe täis: nabasüstid. Neid oli vaja vere vedeldamiseks, edaspidi on tabletid. Kuna nende nabasüstide medikamendi doos oli haigla jaoks "ebamugav" siis ... mõni õde süstis kaks süsti eraldi süstimisena, mõni aga lõi nagu naelu paku sisse, surtsti ja vsjoo...

Allergia punaste täppide näol polnud muidugi kuhugi kadunud, vähemaks jäänud kõigest. Esmaselt kasutatav hormoonsalvi kõrvalmõju on tihenenud karvakasv, seega peaks mul nüüdseks kasukas seljas olema. Teine kõrvalmõju oli rindade kasv meestel. Naisõdedel oli päris huvitav mind ülekere kreemiga määrida, kääride otsas pisuke vatitupsukenenene ... kreemiga. Kujutate ette, palju võtab aega täismehe vatitupsutamine? Loomulikult läksid varsti käiku kummikindad ja lihtsalt käed.

LISATUD: TÜSISTUSED
Nii umbes viimasel nädalal haiglas viibides hakkas mind häirima hammaste olukord: väga karedad olid, misiganes hakkas sinna kohe külge, telefoniga pilti tehes oli asi ka värviline. Kuna oli teada, et saan ehk varsti haiglast välja, siis saatsin foto ka nn oma hambaravikliinikusse, et appiii!. Aidati! "Noomiti" kah, et kui oleks veel hiljem saabunud siis oleks sahtel tühi olnud või oleks tulnud teha. Appi tuldi muidugi ka rahakoti tühjendamises, aga selle oleks ju minu asemel pidanu kinni maksma seesama põhjapoolsem haigla.

SÜGISEL hakkas tunda andma vasak käsi. Osa selle sõrmedest oli nö surinas. Nagu sipelgad jookseksid pidevalt. Kohati ei tulnud viisaka inimese kombel noa ja kahvliga söömisest midagi välja, sest vasak käsi tõmbus krampi ja siis tuli kätt vastu teravamat serva togida. Asi süvenes sinnamaani, et vasak käsi hakkas krampi tõmbama: sööd sina kohvikus praadi ja järsku vasak käsi viskab kahvli üle õla!?

No mis te arvate, mida kommentaaris raviv seltskond!? Vastus kõlas, et no nii umbes poole aastaga peaks see karpaalkanal tööle tagasi saama. Kui ei saa siis me VÕIME ju lahti lõigata, aga te ju teate, mida see tähendab eriti teile (loe: keda sööb mitu kurja bakterit). No ma siis ka lootsin, et poole aastaga asi laheneb, ei lahenenud. Selleks kulus laias laastus ca 2a, kui igapäevased krambid lõppesid. Neid krampe esineb siiani, õnneks vähemal määral.
"Positiivsust" on sellest vasaku käe jamast niipalju, et kui midagi toimuma hakkab siis vasak käsi annab alati eelnevalt märku oma "sipelgate" või tuimuse või valu või millegi muuga. Jõuab kiirabi teavitada ...

Pühapäev, 19. oktoober 2014

ELU III KORRUSEL, 4

Käesolev peatükk on pühendatud õdedele jne ...

KORISTAJAD
Esimest korda III korruse intensiivist nn tavapalatisse pääsedes imestas mind, miks koristaja istub diivanil ja vahib telekat, koristuskäru kõigil jalus keset koridori. Tavapalatist nimelt võis ette teatamata lahkuda, aga oma osakonda. Intensiivis seda teha ei võinud, isegi WC ust ei tohtinud lukku panna, mis iseenesest on ka õige: kui ära vajud siis murra ust esmalt lahti ...

Koristajaga muidugi juhtus see, et ma lülitasin TV eestikeelsele kanalile ja küsisin koristajalt, et kuidas ta oma palga kavatseb välja teenida niimoodi diivanil istudes.

Tševoooo ....? Tädi lootis, et ma ei oska vene keelt. Oskan oskan ... &%¤#¤&%¤%&/&%¤#%&/

Edaspidi oli TV eestikeelsetel kanalitel (kui mina TV ees olin) ja koristaja koristas, ja ka venekeelne seltskond vaatas eestikeelset AK-d. Üldiselt oligi asi nii, et kui mina TV ette tulin siis venekeelne seltskond lahkus, sest minuga polnud mõtet vaielda (lasin neil siiski venekeelse AK ära vaadata). Samas oli ka selliseid patsiente, kellega sai vene keeles väga hästi suhelda ja teatud õe korral õhtul ka törts kauem filmi vaadatud, juhtumisi venekeelsed filmid olid.

Teine koristaja oli noorem venelanna. Temaga sai vene keelt harjutada ja oli ka niisama lõbus, ma tõstsin puldist voodi kõrgemale, et tal lihtsam oleks voodi alt põrandat pesta: vähemalt mingigi tegevus. Talle sobis. Mulle ka. Igavus ju tapab.

Selle voodiga sai üldse nalja, eks tuli ikka välja selgitada, kui kõrgele üldse voodil tõuseb ja ... sai ka ühte otsa tõsta ja kui palju siis ... ise voodis olles, sai ka Z tähte teha, nii oleks olnud väga mugav laes olevat TV-d vaadata. Egas palju puudu ei jäänud, kui kord oleks ka voodi asendi tõttu põrandale sadanud. See oleks vägagi valus olnud.

ÕDEDE MUU TEGEVUS
Suvi, lapsed lähevad kooli, mõned ka kutse/ülikooli jne. Vaja ju siis ka üürikat. Selle otsimine võttis ca nädala haigla telefoniga muude tööde kõrvalt. Teine otsis küttepuid samamoodi. Ja siis maasikad. Oli ju hooaeg. helistati ikka sinna ja tänna, email siit ja sealt ... muretseti, et ikka jube kõrge hind on. Arstid vaatasid seda maasika mängu pealt ja oli selge, et nende palk on nii kõrge, et neil suva, palju see maasikas maksab.

HOOPISKI SUUREM PROBLEEM OLI (ON?) DELIKAATSETE ISIKUANDMETEGA
Koridoris oli ratastel suur suur kast, kus olid sees kõigi terviselood. No ma saan aru, et kui on näiteks tulekahi siis võetakse see ratastel käru ja kärutatakse kiirelt mujale, et andmed ära ei põleks. Aga sellest kastist võis vabalt võtta kellegi haigusloo ja minna wc-sse lugema.

Intensiivis olles ... järsku õed jooksevad kõik intsensiivi arvuti juurde (nn õdede postil võeti internet ära, FB segas töö tegemist, olla kuulda olnud sellist põhjust, täpselt ei tea), et mingi kuulus rahvakunstnik olla kiirabiga toodud. Vaja ju vaadata haigla sisesüsteemist, mis viga on ja kas ikka paraneb ära (pulmadeks?). Haigla sisesüsteemi pääsemiseks pidi mingi kaardi kuhugi auku surama ja siis oligi kõik. Tavaliselt jätsid arst(id) kaardi sinna auku ja siis õed said otseinfot patsientide näiteks vereanalüüside kohta, et kui midagi valesti siis saab kiirelt reageerida (ei pea iga väiksema asja pärast arsti tülitama, arstil ka polikliiniku vastuvõtud).

Nii siis vaadatigi suvaliste inimeste delikaatset isikuinfot, peamiselt loodetavasti vast siiski ravimise eesmärgil. Aga oli minu arvates ka üks tõsisem juhtum.

Nimelt ühe õe latseke tegi/tehti/vmt (liiklus?)avarii ja musikene sai ka viga. Siis tehti tööl olnud sõbrannale kõne (ise oldi puhkusel vist), et kle vaata süsteemist, mis vigastused on, et kui palju kindlustusele pappi kulub. Sõbrants siis muidugi vaatas haigla sisesüsteemist, et ... pole hullu midagi, "pulmadeks paraneb ära". Kogu see tegevus toimus tavalise hääletugevusega, ilma igasuguse varjamiseta (sosistamiseta) õkva intensiivi arvuti taga olles, olin ise intensiivis ja mul kardin eest ära viimasest protseduurist ja näha/kuulda nii nägu kui ka tegu.

Üks õde ütles mulle otse, et tema ei vaata minu vereanalüüsi (ma küsisin ühe näitaja väärtust), sest seda ta teha ei tohi ja selleks on arst. Kui arst annab talle korralduse või kui minu seisund tingib ilmselgelt vereanalüüsiga tutvumist siis ta vaatab, aga ei ütle mulle mingeid väärtusi, vaid tegutseb, et ma siiski ellu jääksin. Vot nii peaksid asjad käima!

Nagu vanasõna ütleb, meelde jääb see paha pool.

Siinkohal tahaksin ma asja korrigeerida ja lisada, et nii mõnigi õde suhtus (kaks neist suhtuvad siiani, olen tervise tõttu nendega kohtunud juba) sinusse ka täitsa positiivselt. Üks heledapäine vanem naisterahvas ... mul tuleb pisar silma, tema hoolitses eriti põhjalikult ja suht koht alguses ta seda ka ütles otse, et tal on minust lausa kahju (kui ma järjekordselt oma kõrge palavikuga maadeldes olin hommikul läbimärjas voodis ärganud), vahetas linad ära, ma niikaua püüdsin kuskil toolil ärkvel ja istuvas asendis olla. Tema hella südant nägin ka siis, kui ta lapselapsed osakonnas sutsi läbi käisid midagi toomas või viimas vmt.
ELU III KORRUSEL, 3

EHITUSTÖÖD
Nagu ma aru sain (või siis ei saanud) üritati 2011 aasta suveks pool osakonnast nö tühjaks jätta, et saaks remonti teha. Kõlab loogiliselt, sest suvel arstid niikuinii puhkavad ja niikaua teritatakse ju skalpelle kuskil tähtsas töökojas jne ... igatahes see ehitustöö toimus ja toimus ta minu arust (ma ikka ehitusest ja ohutusest midagi tean) alla igasugust arvestust igas mõttes.

Täitsa tavaline oli see, et hommikul alustati intensiivi seina taga asuvas palatis san-sõlme väljalõhkumist suruõhuvasaraga. Aga proovige voodis külmetada (mul oli siis jälle palavik nagu tavaliselt +40°C jne ... õues on +30°C (väga soe suvi oli) ja ma külmetan, ehitustööde tõttu liiv krigiseb hammaste vahel, magamisest ei saa juttugi olla, sest see müra. Ja see ei kestnud ühe päeva.

Kui jälle rohkem meie maailmas sain olla siis saatsin riigi vastavale ametkonnale kirja, et kas ikka nii saab? Ma sain väga "andeka" vastuse. Kui üles leian siis ehk tsiteerin mõnda pärli.

NARKOOSI MÕJU
Ühele kaashaigele ei mõjunud narkoos kohe üldse ... ee ... ilma tüsistusteta. Hilisemalt seletati mulle, et ka mulle võib narkoos nõnna mõjuda. Päris karm.

Isegi "umbestäpselt" ma seletada ei tohi, aga ühe öö lõppedes oli hommikuks üks öökapp intensiivis vähem ja ühe akna klaas ka puruks. Mingi teibiga tõmmati kardin aknaraami külge kinni, mulle toodi teine tekk ja nii see viimane osa ööst mööda läkski. Kuna mul oli jälle meeletu palavik ja õues oli +25°C (sellel aastal oli jube soe suvi) siis mina külmetasin ka tolle viimase temperatuuriga, sestap teine tekk. No lõpeks külm ei olnud ja öistest sündmustest väsinuna magasin üsna hästi.

KAASPATSIENDID
Siinkohal muidugi jälle too delikaatse isikuinfo teema, aga no mõned "huvitavamad" seigad ikka.

Ühel kolleegil oli probleeme kõhutuulega, pigem peaks kasutama mitmust. Kohati isegi õed ei tahtnud väga palatisse tulla, seega tulin ise palatist välja ja sai siis need nabasüstid tehtud (vere vedeldamiseks).

Üks tegelane norskas nõnna, et tekkis kahtlus, kas tal suu ja perseaugu vahel üldse mingi takistus on, peale sellili olles kottide ette vajumise ... teate ise ka, mis augule.

Mina olin kõige noorem, vanemad mehed ... neil oli igav. Eks siis leiutati igasugu vahendeid igavuse peletamiseks. Üks kandis soni, ka magades, lisaks kuulas ta raadiot ka öösel, selle viimasega harjus isegi ära ja aitas isegi uinuda (lisaks tabletile). Ühe teisega mängisime kaarte. Loomulikult taheti ära keelata, et hasart jne ... mina siis, et me mängime bridži (tavalist turakat tegelikult) ja et see on "MM mastaabis" mäng, mitte mingisugune hasart. Sobis. Ma kipun arvama,et nad kuulsid sõna bridž esimest korda elus.

Õde tuli õhtuti unerohtu ja valuvaigisteid pakkuma ... no raske on tõsiseks jääda ja magama jääda, kui üks vana mõtleb pikalt, et mis tablette ta võtaks: vastus kõlas, et nende asemel võtaks seekord "hispaania kärbest".

ELU III KORRUSEL, 2

... ja siis hakkas pihta.

ESMALT arvas valveõde üksõhtu, et olen saanud nö insuldi. See ei osutunud muidugi tõeks.

TEISEKS, ükshommiku ärgates panin tähele, et üle kogu keha olid tekkinud piiiiisikesed punased täpid. Neid tuli iga tunniga mustmiljon juurde kuniks ma nägin välja üsna ühtlaselt punane. Infektsionist käsutati jälle kohale ja "konsiilium" pidas kardina taga valjuhäälselt nõu, millega võiks tegu olla ja mida peaks tegema. Loomulikult ei teadnud nad, mida teha ja millega tegu. Infektsionist saatis mu üsna ühemõtteliselt väga pikalt (ta tõesti arvas, et läbi kardina ei kuule?), et tehke teie kardioloogid jne mida iganes te tahate teha, tema ei oska enam midagi teha.

Välja nägin ma allergiaprotsessi alguses siis selline (fotol on jah ainult jalad, nägu jäi ainsana puutumata):

Selline suhtumine muidugi Ainult tõstab patsiendi meeleolu. Loomulikult. Egas teistmoodi saagi.

KOLMANDAKS, ... sellise AB nagu Linezolid manustamise järgselt tekkis vappekülm. See on selline "tore" asi, kus kogu keha tõmbub krampi (ja mitte sekundiks) ja kui appi ei tulda siis see võib üsna kurvalt lõppeda. Ja see on muidugi metsikult valus (eriti, kui teil on eelnevalt rinnak lahti lõigatud).

Õnneks õde märkas üsna kogu selle krambiprotsessi alguses, et minuga on midagi valesti. Arstid jooksid kohale ja muudkui aga süstiti. Prednisolooni süstiti millegipärast hirmus pika süstlaga, nii 5cm pikk oli minu meelest. Ja kaks korda ka veel. Alguses hoiti jalgu ja käsi jõuga voodi küljes kinni, sest minu tahtele need ei allunud ja kuna krambid käisid väga lühikeste "lõõgastus"hoogudega siis ma võisin välja näha nagu väike ventilaator.

Sellise jama peale maandusin punasena muidugi jälle intensiivis, juhtmed külge ja ei sammugi voodist.

NELJANDAKS, tolle vappekülma ajal võetud verekülvist ilmus välja järgmine kuri nahaal, kes mind sõi.

VIIENDAKS, kodade virvendusarütmiat otsustati ravida Cordaroniga. Esimesed 5 minutit ja mul pulss laes, kõri paistes ehk hapnikukraanid kinni. Õed ja arstid jälle jooksid. Siis ma juba olin õnneks intensiivis. Selge selge ... allergia ... seda pean ma nüüd iga kord suvalisse meditsiiniasutusse saabudes (kasvõi kiirabiautoga) alati mainima.
ELU III KORRUSEL

Kohe kleepsud külge, VEEL juhtmeid ja ... ja muud midagi. Vahi aknast välja kui ulatud nägema ja asi ants. Monitorilt nägid ise ka, kas süda ikka lööb ja kui lööb siis kui tihti ja milline on rütm (kui on rütm) ja isegi hapniku % nägin. Selle viimasega polnud muidugi kõik korras. Jälle seesama pudel voolikuga.

Nagu ikka, kui oled teise osakonda üle viidud, siis tuli mõne aja pärast arst, et tema on südamearst ja "teeme teid siis lõplikult terveks". Tundus, et saabki tervise korda ja koju ja tagasi tööle jne ... aga EI. Alguses väike palavik, mõne aja möödudes aga taaskord +40°C ja rohkem.

Muideks, selliseid +40°C ja üle palavikke kirja ei panda nii, nagu mina siin seda teen. Igal pool dokumentides on  > +39°C. Põhjus on vist selles, et kui pärast patsiendiga kohtusse jõutakse siis on alati hea öelda, et tegelikult oligi palavik +39,1°C ja mitte +42,5°C.

Kuna vereanalüüsid näitasid põletikku siis kahtlustati, et ikkagi tõsisem elukas, kui ainult SA (MRSA jne). Lisandus "vanco" (törts tõsisem AB). Hemoglobiin oli ka liiga madal, sain kolm kotti sooja verd õkva veeni.

Palavik endiselt  +40°C jaaa niii edasiiii ...

Reede, 17. oktoober 2014

TEEME EDUSAMME

Elu opijärgses intensiivis kulges üsna igavalt, minu arvates muidugi igavalt: ikka järgmine valuvaigisti jne ... Hilisemalt dokumente lugedes selgus, et hapnikuvarustusega oli probleeme. Sestap siis pandigi pudel voolikuga nina alla: PUHU!

Kes hüdraulikat ei jaga siis pudel oli osaliselt vett täis ja puhumisega treenisin lihtsalt oma kopsusid. See pisuke kogus vett lihtsalt avaldas kopsudele vasturõhku ja nii minu väsinud lihased saidki treenitud. Ega see puhumine polnud midagi nii kerge: pea võttis ikka korralikult ringi käima ja mingid hetked käisin teie maailmast ära ka.

Paremat kätt kuulsin, et midagi läheneb mulle. Lähenes liikuv "sansõlm". Nii, käsi püsti, lapiga puhtaks, nii jalad harki ... puhtaks. Mingi imelik asi veel, see osutus ühekordseks hambaharjaks. Järgmine ... vaesed praktikandid, kes seda kõike pidid läbi elama ca 63 aastaste peal, mitte 36a mittekrimpsus peal.

Kui satute EMO-sse ja teile sõrme külge pannakse juhtmega väikene nn "voolikuots" siis see näitabki hapniku küllastuse %. Sellist infot saab ka nutitelefoniga, aga veaga. Mul on vinge tööandja ja lubas soetada sellise telefoni, kus ma saan seda ise kõike mõõta (ja siis ise seda viga võrrelda EMO-s olles), lisaks ka pulsivööga ühildada, ja seda kõike ca 200€ ulatuses (see oli telefoni maksumus; pulsivöö ostsin/ostsite minule teie ise maksumaksjad, puudetoetuse näol).

Selliseid tööandjaid oleks rohkem vaja!

Saabus see hetk, kus post op intensiivist oli aeg mind saata III korrusele, kui mu mälu ei peta siis oli probleem nimelt selles, et kõik post op voodikohad olid hõivatud, aga opereerituid tuli järjest juurde.

Algas "operatsioon" minu liigutamise osas III korruselt toodud voodisse. Nagu juba varasemalt kirjeldasin siis lahtilõigatud rinnakuga on iga liigutus põrguvalus, isegi valuvaigistitega. Voolikuid oli mul küljes kaks, üks allpool "vellot" teenindamas ja teine käevarres. Juhtmed turritasid kõhust välja ja nende küljes oli väline südamestimulaator.

Mitu õde ja keda iganes veel tegelast hoidsid siis voolikuid / juhtmeid ja mina siis pidin tegema selle otsustava "hüppe". No kuidagi sai ... pooleldi linade abil tõstes mind teise voodisse. III korrusele sõites tunnen, et midagi nagu südames torgiks nõelaga. Ja pulss jube kõrge, ju siis sellest voodivahetusest. III korrusel selgus, et millegipärast oli väline südamestimulaator keeratud 120 peale, mul ei tohiks kohe kindlasti sellist väärtust olla. Keerati õigesse asendisse ja see pult ja tema nupud tõmmati plaastritega kõvasti kinni. Inimese tunne tuli ka tagasi ...
UUE KLAPIGA, 2

Lõppeks oli siis aeg sealmaal, kus arst tuli ja selgitas, et nüüd võtaks küll selle aiakastmisvooliku suust ära. Oi ma olin igati OK sõrmemärkidega nõus.

Protseduur on väga lihtne: teie peate lugema kolmeni, siis kopsud õhku täis tõmbama ja tühjaks laskma ja arst tirib vooliku loenduse nr 2 peal kõrist välja. Ehk siis tüng, mitte nr kolme peal. Aga võibolla see ongi meditsiiniliselt nö vajalik tüng. Samas tundub, et see tüng oli vajalik koristuslikult, sest suhu kogunenud sülge oli nii palju, et ega palju puudu lämbumisest polnud.

Õde andis kaks salfakat ... ämbri oleks pidanud andma. Sellest kogemusest õppisin, et kui sinust haiglas ei hoolita siis lase kõik põrandale/voodisse/mis iganes kohta veel, küll siis liigutavad.

Liigutavadki. Sellest liigutamisest tuleb veel juttu edaspidi ...

... und ei tahtnud kuidagi tulla ... ajataju oli metsas ja kui keegi ka mingi kellaaja ütles, ega see meelde ei jäänud ja ... igav oli ju ka, vahid lakke ja loed ripplae ruute, võtad ruutu, kuupi, arvutad pindala, siis järgmise korruseni mahu. Siis enam ei viitsi ...

Siis tuli arst: alati lootustandev juhtum (ärgem unustagem ka vanasõna: lootus on lolli viimane lohutus). Ta tegi täiesti positiivse avalduse, et võiks need kaks voolikut kõhu servalt ära võtta. Ma arvasin, et võiks välja tõmmata, oleks lihtsam. Ta oli sama meelt ... ja siis loeme jälle kolmeni ja mis te arvate, mis juhtus ... ikka nr kahe peal. Öäk. Ja see hirmus jäme nöör, millega siis need kaks auku ristideks kõhu peal minu enda silme all kinni tõmmati, vanasti pandi sellisega suitsuahju liha suitsema.
UUE KLAPIGA

... eelmise postituse vastus on, et see aeg tundus mulle umbes selline ca 5÷10 minutit.

Tasapisi opijärgses intensiivis (see on natukene teistmoodi intensiiv, kui III korrusel põhjapoolses haiglas) ärgates ... selline tunne oli, et oli öö ja nüüd tulebki hommik. Tasapisi läheb valgemaks ja siis plõksti oligi reaalsus kohal.

"Näe, see seal ärkas ..." ... ärkasin küll jah, tere meil siin ei öeldagi wä? Õde tuli kohe ligi ja nõudis selgitust, et ma rääkigu, kuis tunne on. No mul pole midagi vestlemise vastu, aga üks probleem on. Nimelt on mul kõris veel hingamistoru ja sellega rääkida pole kahjuks võimalik. Jälle oli noor ilus tütarlaps ... muudkui aga nõudis, et ma räägiks temaga, kuidas ma end tunnen. No kuda kurat ma räägin, kui aiakastmisvoolik suus on. Lõppeks näitasin näpuga (no enamvähem oleks kanüüli käest välja tõmmanud) suu poole, et "voolik on ju ... saage ometigi aru". Vastus oli muidugi originaalne: me saame aru küll, et teil on voolik sees veel ja te ei saa rääkida, aga rääkige ikka, kuidas te end tunnete, meile on see väga vajalik info.

Oeh, ma loobusin, panin silmad kinni ... nood hakkasid selle peale veel rohkem sebima. Mingi arsti moodi tegelinski tuli ka kohale, see ei nõudnud, et ma räägiks: kohe näha, et ülikoolis käinud. Seletas ilusti, et nii umbes 2h pärast võtaks toru ära. Ma vastasin sõrmedega OK. Arstil tuli kohe rõõmus nägu pähe, õed polnud ka enam nii õnnetud. Nad olid hiljem kohe õnnetud. Sest ...

... kui sul on rindkere lahti lõhutud siis iga väiksemgi kui liigutus on põrguvalus. Kaua sa ikka sellili oled, lamatised tekivad ju ja valus hakkab. Lasin siis neil õdedel end keerata, vatitekk keerati rulli ja pandi selja taha toeks, et ma sellili tagasi ära ei vajuks. Aga see keeramine oli oi kui valus, olenemata sellest, et arsti selgituste kohaselt "valu mul tunda ei lasta, valuravi on siin majas tasemel". Mingeid klaasist pudelikesi käidi jah pidevalt vahetamas.

Kogu selle minu keeramise ja pööramise ja niiiiiii eeeedassssiiii teemaga ... ma siis vahepeal piilusin teki alla, et mis siis ka tehti. Tõstsin tasahilju tekiserva ja mida ma näen: hakkasin vasakult lugema ... üks voolik, kaks voolik, kolm voolik, neli traat ... ei, see kaks voolik on mu enda "vello". Siis sai selgeks, miks kogu paremal pool olev aparatuur liikus koos minuga, kui mind teisele poole küljele veeretati, minu sisse pandud voolikud tirisid mingit ratastel ... purki või pudelit või ... anumat järgi. Juhtmete küljes oli kehaväline ajutine südamestimulaator, sellega sai ka nalja.


Kolmapäev, 15. oktoober 2014

SUUR PÄEV, 2
Nagu tavaliselt filmides ikka, nägin ka mina tollel "raamil" opisaali poole sõites ainult lage: lambid, hoiatustulukesed, vinksti ja vonksti valgus sähvatas. Lift. Õige korrus ... peatus ... sõit ... ja siis see külmemavõitu suurem ruum.

Palju inimesi. No ok, ega südameop olegi mingi pinnu väljavõtmine (pind: oli vast veel nõuka aeg, aga ühes väikeasula kiirabis paluti oodata, neil on koosolek. Pind sai muidugi välja võetud...).

Te ikka teate, milline on südameopi laud? Ronimisega oli üksjagu tegu, õde delikaatselt pani teki pääle, nagu poleks enne meesterahvast näinud ... ma olin nagu ristil, käed laiali. Ja siis äkki nagu trobikond sipelgaid asus minu kallal tööle suur hulk inimesi ... "te tunnete kohe natukest valu, muud moodi me teie käe sisse ei pääse" ... no kannatab ära, suur shavetud poiss, ennegi mopeedi karter pöidla pihta kukkunud. Nagu õmblusmasinaga oleks käe kallal tegutsenud (ma olen endale särke õmmelnud isa retro-särkidest) ... eks valu muidugi oli, aga kuna mõistus ütles, et nii peab siis ... ei olnud probleemi.

Peale käte jne (kaelaveen on "huvitav" asi, hilisemalt tuleb juttu, kas pilti julgebki panna, keegi veel saab pahaseks) pandi muidugi mujale ka igasugu asju. "vello" sai ka endale "hingamistoru", "sumpsi" pandi temperatuuriandur (höhöhö, teil midagi kadunud pole wä?), õlle tarbimise augu sisse pandi aiakastmisvoolik, sedakorda õhu tarbeks. Ärkvel oleku ajal lenduri mask ette ja ... vist ei pidanud isegi kümneni lugema, sest veeni antav materjal viis üsna kohe unenägudemaale. Kurgumandlite eemaldamise opil oli anesteesia küll sellise tundega, et oleks nagu uppunud ja oleks nagu kehaga üritanud hingamisliigutusi teha. Mäletasin veel kellegi sõnu: nii suur mees ja nii vähe avaneb suu ... suguvõsas üks inimene läks selle katkendi peale roosaks, ta olla olnud sel hetkel juures ja kuulis selgelt seda katket (minu tundis ka ära). Et siis sedamoodi.

Kaelaveeni kanüül õmmeldakse teie külge kinni (hilisemalt otsitakse väga terav jublakas, et õmblused lahti lõigata ja mis te arvate, kui pikk see voolik teil seal kaelas on? Kui pakute a la mõned sentimeetreid siis eksite tugevalt):


Kogu sellest protseduurist on eredalt meeles, et ... raadio töötas opisaalis (no mingi pop plärises, oli siis raadio või midagi muud, esinejaid ei märganud), tegelased tegid üksteise üle nalja, st et vast sissetöötanud tiim ja ... on loota edule.

Mis te arvate, kaua opereeritava jaoks "tundub" selline asi aega võtvat? Reaalselt tunde ... minu jaoks aga kõigest ca ...      , .... järgmine kord.
SUUR PÄEV
elik rellakaga rinnak lahti ja ... "halloo kosmos, mis teil seal sees ka on, ah et kõhu-ussid ja muud tropid, pole hullu, eemaldame naelatangidega ja kui kätte ei saa siis tambime sodiks!?"

Kell kuus hommikul prožektorid särama, nagu gestaapos, südamehaiged: järjest loe ... mitraalkapp, aordiklapp, trikuspidaalklapp ... tripper, sina viimane oled vales osakonnas, tõmba uttu.

Ma olin eelnevate vintsutuste tõttu juba nii ära ... pohhuistunud, et habet ei viitsind kärpida, juuksed olid nagu metsjeesusel. Aga näokarvad kästi eemaldada, maskist võib gaasi välja voolata karvakeste tõttu ja siis hirnub südamekirurg koos personaliga ja operatsioon osutub skalpelliga hakkliha tegemiseks minu rindkeres arsti naerust võbeleva käe tõttu. 2016: sama efekt on ka uneapnoe aparaadiga!

Te kujutate ette, kui raske on vanu "traate" eemaldada näost? No kuidagi ma selle siiski ära tegin, veri lendamas.

Hommiku kell kuus siis käsutati pesuruumi, tol hetkel oli pooleli neil seal korrusel nn sanitaarremont (see on ka üks "lahe" teema). Tädi käskis riided seljast võtta ja lavatsile sellili. Krdi krdi krdi ... (sry vandumast) aga vähemalt shave-aparaatide osas võiks next time riigihankes rohkem kvaliteedile rõhku panna: kõige tähtsam karv tõmmatakse pingule ja shavetakse nagu kooritavat porgandit ja siis on tera nüri ja patakad tühjad ja muud sada häda. Polnud minu eas tädi ka, et oleks minu anatoomiast väga huvitet olnud ja kaasa tundnud.

Ei noh, alles ainult kulmud, ripsmed, ninakarvad ja juuksed, saadeti mind pesema, mingi spets seep anti vist ka. "Raam" aeti pesuruumi ukse ette ja kästi koridoris ronida sinna valgete linade vahele ... no mul pole midagi varastatut küljes ... küll need 75a tädikesed ka selle episoodi üle elavad (üks ei pidanud vastu, viidi viimase astme intensiivi, aga alles siis, kui ma juba opilt tagasi olin, vaadake milline kannatus nii kõrges eas!).

Mingi tablett anti ... imelikul kombel ma ei uurinud, milleks see vajalik on, aimasin. Läänepoolses haiglas sunniti mind sööma mingit imesuurt sinist tabletti, mis oli tegelikult mõeldud viimase korruse tripperis Antsule: õde ajas korrused sassi. Loomulikult ma toda tabletti seal haiglas ei söönud.

Teisipäev, 14. oktoober 2014

SUUR SUUR haigla (too põhjapoolne)

Sissemöllimine oli pikk teekond ... ma ei tahtnud hästi püsti seista: maganud ju polnud, moraal alla nulli, muud asjad ka alla nulli ... kõik alla nulli. Otsisin lähimat seina või tooli jne ja see autojuhist meditsiinitegelane siis asjatas. Las asjatab. Saabki ju selle eest palka ja asjatas minu arust kiirelt, st niipalju kui mina juba sellest hetkest ajast aru sain, st ma polnud jälle vahepeal teie maailmas.

Te EI KUJUTA ETTE, milline aroom on selles haiglas statsionaari riietusruumis! Urmas, Evelin, Raul, me ei suutnud seda "tekitada" ka mitte kõik koos tipi pisikeses ühikatoas! See on muidugi eraldi teema, st tipi ühikas, "Urmas Raul ja Evelin" ka.

Kui te peaksite kunagi näiteks sinna sattuma siis ärge omi riideid sinna andke, saate hiljem oluliselt kiiremini tulema haiglast.

Egas seal siis polnudki midagi, "tutvumine" uue ülisuure majaga. Juhatati viisakalt palatisse ja ... ma vene keelt ikka mõikan, sai palatikaaslasega enne tema äraviimist lõikusele törts jutu aetud (ja et ta lõikusele läks, selgus hoopiski hiljem). Seekord tuli eestikeelne õde, et vereproov vaja võtta ... no neid ampullikesi oli ikka ... nii mõnigi. Minul muidugi vahet pole, räägib see õde siis vene keelt või soovitavalt saksa / inglise /soome / sõrmedega ... millega iganes veel, kui kaks inimest teineteisest aru saavad siis on OK.

Ja siis tuli igati "nigel" hetk: haigla poolt asi selge, homme lõikame, muudest planeeritud lõikamistest lükati osa isegi edasi, "noor alla 40" oli miski parool. Meetod lihtne: ... "jõhkralt rinnaku kaudu sisse tungida ja pahalane ellimineerida!, mingit kubemeveeni kaudu sisenemist ära looda". 2016: nüüd remonditakse aordiklappi ka veeni kaudu.

Mul ülemus jõudis ka "kohe ära sureva" töötaja enne haiglas üle vaadata. Arvestades tema tihedat päeva(nädala, kuu) kava siis ... impressive!

Ma ei tea, kuidas see öö möödus, üks suur auk on selles osas. Mälust ei meenu, et oleks mingit "turgutavat" haiglapersonali poolt antud (muidu pakuti iga õhtu).

See oli minu elu üks kõige rusuvamaid hetki ... istusin naisega koos palatis, vaatasime üksteisele otsa, et mis siis saab KUI ...

Laupäev, 11. oktoober 2014

2011
See kuulus kellaaeg 15:30

Ilmselgelt oli arstil endal ka kohe suur pisar kukkumas ... kui ta teatas, et minu tervisega on nüüd nii: hetkekinnitusega (so veel mitte MRSA või VRSA, vt edaspidi) bakter SA (Staphylococcus aureus) on mitraalklappi söönud 8mm augu ja endale "maja ehitanud".

Sellepärast siis EHHO-s tegelased nii elevil olidki, helistati ja kutsuti lausa keegi kohale (oli vist pealik). Esimesel korral tuvastati ka aordiklapi väärakus: kaks hõlma ainult, normaalsetel valgetel inimestel on ju kolm. Ja minu kaks aordi hõlma nägid välja ka juba kahjuks väsinud.

Mitraal- ja aordiklapp on südames need klapid, mis tagavad inimese füüsilise vormi, suur vereringe noh. Jalgade liigutamine ja käte ja ... ja nii edasi ... mõelge, mis naine teile ütleb, kui kolmanda lapse saamiseks välek-viburlased vaja teele panna!? Lasete endale selleks tegevuseks kõrgepinge südamestimulaatori paigaldada? Huvitav, kas naine tuleb enne juhtmega ära maandada, näiteks klambriga seinakontakti, nagu need itimehed, kes emaplaate tinutavad ja niisama ka tinutavad?

Oh jah ... (ohi kähku, karu näeb).

Ahsoo jah, kes nüüd ohib, et ma olen siin meditsiiniliselt ikka mööda ja valesti ja nii edasi väljendanud ja rääkinud ja nii edasi.  Saatke email, parandan ära (kraaps).

Seega siis nii, et mul oli aega JÄRGMISE päeva hommikuni otsustada, mis saab: põhjapoolne haigla ootab opiga. Järgmiseks päevaks saada südameoppi ... sellest räägime aga edaspidi ... nagu aimate, und sellel ööl polnud ja peas tiksub arsti poolt öeldud juhis: kui ei lõika siis iga tuksega läheb asi halvemaks (ärge võtke seda "arsti juhis" kui mingit ähvardust arsti poolt, ilmselgelt oli aru saada, et inimene on ise ka õnnetu, et nii läks).

Keegi teist blogi lugejatest aimab, mitu korda ööpäevas tavaliselt inimese süda tuksub?

Jah, ma läksin põhjapoolsesse haiglasse opile. Õigemini küll viidi ... kui arvate, et kiirabiautoga siis ei. Aga ega mul tolle auto vastu ka polnud midagi, ma tagasihoidlike ressurssidega perest pärit, oluline on kohalejõudmine.
2011
RAVIARST

Mul on raske oma tolleaegsest (võimalik, et ka järjekordsest?) raviarstist rääkida, sest ... ma ... ma otsin sõnu. Elus esimest korda olin haiglas, mina ju ei tea, kuidas haiglas asjad käivad.

JA TA TULI.
Ilusad arstid tuleks ära keelata, vererõhk on vale näiduga. Ja rääkimata ilust, suhtleb patsiendiga palatis 5+. AGA ... kui teabenõudena saate enda valdusesse haigusloo siis kenad naisterahvad muutuvad hoobilt millekski muuks ... inglise keeles algab see sõna tähega b.

Arst, muuda oma suhtumist ja kõik patsiendid armastavad sind, vähemalt meesterahvaste seas. Võin avaldada ka saladuse: õdede arvates oled ka üks kõige normaalsemaid arste nende asutuses. See normaalsus tähendab siis ka seda, et suudad inimeselooma terveks teha, ilma et ta invaliidistuks, ok ok ok, minuga läks teisiti. Täiuslikkust pole olemas.
2011
"JÄLLE SEE SAMA SARA, MULLE LUBATI TUBA VANNIGA; KUS ON APTEEK"

Teist korda sama haigla ... järgisin nende juhist KOHE tagasi pöörduda, kui peaks probleem tekkima (tehke teie ka seda, sellest tuleb hiljem juttu ja ALATI tuleb tagasi pöörduda).

Kuna probleem oli juba eelnevalt aimatav siis palavikud jne asi laabus väga kenasti. Palatikaaslaseks oli lahe nooremapoolsem inimene (delikaatne isikuinfo) ... kes minu arvates oleks pidanud saama abi oluliselt varem ja Haigekassa abil (kui ära tunned, võta ühendust, teeme väikse punase/valge sõstra mahla). Aga noh, see on ainult minu arvamus. Ehk igav väga polnud. Igavuse osas ... kui need kuradi õed poleks akna all suitsetanud siis ... eks ma neile käratasin peale ka. Foto on ka sellest, tea kas tohib panna siia blogisse, äkki keegi saab kurjaks?

Haigla söögist rääkides ... ma olen leplik inimene, ma võin puukoort ka süüa. Kui oled haige siis palju sa ikka süüa tahad ... jah, ma tean, et see teeb arstidele muret (loodetavasti mitte puukoor), aga nii on. Mälu värskendades: alates esimesest palavikust kuniks Tarvo mind esimest korda haiglasse viis (so 2,5 päeva) jõudsin juba 8kg alla võtta. Selline kiire langus jätkus ...


2011
MA OLEN TERVE!

Mu isal (2014: oleme isaga nüüd kolmekesi, ema enam pole) on selle hüüatuse peale mõned iseloomulikud "ära hõiska enne õhtut" venekeelsed laused, aga neid ma siin ... tsiteerima ei hakkaks. Vene keel on niivõrd hämmastav oma täpses väljendusrikkuses, et ... äkki mõni õrnahingeline solvub!

Terve sain olla nii umbes nädala. Arst käskis apteegist osta amoksitsilliini, söö mingi 10 päeva ja asi korras (see on selline ... süütukene antibiootikum, minu puhul umbes nagu lapsele kommi andmine heade hinnete eest). Nagu tavaliselt on targad kõik tagantjärgi ja tegelikult oleks ma pidanud vedelema haiglas ca 4 nädalit ja saama õkva veeni 4÷6x ööpäevas oxa't (see on minu poolt pandud hellitusnimi ühele teisele antibiootikumile, mille vastu mul muideks allergia on; õige nimi on siis oxacillin).

Emale uusi prille ostes tunnen, et juba liiga külm on (ei olnud talv). Jälle +42,5°C (miks ei võiks vahel olla +42,2°C jne?). Magasin peale lõunat mõne tunni vanematekodus ... ema ajas üles, et ... midagi kahtlast on sinuga (no ega ema süda ka rahu saa ju). Siis ma juba eelnevalt aimasin, mis on probleemiks ja paratsetamool läks käsutusse. Eesti Politsei võib rahulik olla, ma olin täitsa ok roolimaks mootorsõidukit.

Edasi kulges asi muidugi tagasi läänepoolsemas Tallinna haiglasse ja seal juba oli asi lihtne: vaadati eelnevaid pabereid ja jälle ma haiglas olin. Arst ainult imestas, et ... seltsimees juba tagasi. Eks ta juba arvatavasti taipas, et see 10 päeva amoxicilliini oli VIGA! Aga ega see enam klappi tagasi too (ei too jah, nõustun perearstiga). Südamekirurg toob ... :-)

Kuidas haiglas salaja õlut juua, so õkva veeni? Ehedaks näiteks on üks foto:


Tegelikult oli probleem selles, et õues hakkas kohe välku lööma jne ... tegelikult aga selles, et AB mõju kaob valguse mõjul liiga kiiresti. Võetigi siis tavaline prügikott ja kleeplint.

2011
Läänepoolses Tallinna haiglas.

Delikaatse isikuinfoga on see asi, et seda ilma isiku nõusolekuta avaldada ei tohi. Sestap ei saa ma ka ... kõiki asju/inimesi jne ... saate aru küll. Igatahes ... kui ma jälle teie maailmas olin siis lohutati mind sellega, et minu (ei, Teie, selles haiglas Teietati) palatikaaslase õudne väljanägemine pole nakkav. Viidates jälle delikaatsele isikuinfole siis ma ei saa kirjeldada, mis asi on õudne väljanägemine jne ... aga inimene sai terveks ja temaga sai lahedalt koos aega veedetud nende haiglapäevade ajal. Muhe mees. Kui mind ära tunned, anna teada (ära enam õunapuu alla roni).

Minuga endaga hakkas asi minema "tavaliselt": palavik hakkas muidugi kiirelt tõusma jne ... seega põnev: näen, et lamp on laes, aga ei põle, kuid siiski on palatis valge? Kuidas? Selleks ajaks oli mul juba selge palaviku +42,5°C mõjud (kui TV-auto kurves rehvi vilistab siis mina kuulsin Kihnu Virve laulu ...). Omamoodi fun kogemus, aga kui naine ja kaks last kodus ootavad siis ... ei ole fun. Õnneks on mul väga tugev naine, kes saab ka ilma minuta hakkama.

Kui ma jälle teie maailmas tagasi olin siis märkasin, et voodi ümber on jube palju inimesi. No selge, jälle selle kõrge palaviku mõju. Ei olnud, olidki päris inimesed. Meedikud lausa.

Täpselt selle kõrge palaviku perioodil hakkasid nad minult veenist vereproovi võtma. See vereproov ei ole selline tavaline, mida teie tavaolukorras annate. Tundsin õhus mandli lõhna ... ja läbi palaviku "hoomasin", et vereproovi võetakse klaaspudelisse, mis sarnanevad nendele pisikestele Vana Tallinna  pudelitele (tervitused klassiõele kah). No ma olen ülikoolis oma erialaga seoses steriilsusega kokku puutunud ja arvasin, et ju siis nii peab, las meedikud teevad oma tööd. Oluline, et nad Vana Tallinnat mulle õkva veeni ei kallaks, mulle piisab juba palaviku hallukatest kah.

Mis puudutab Vana Tallinna't siis ... höhöhö ... Tarvo retsepti kohaselt sai ülikooli ajal toda jooki proovitud vägagi erinevate retseptuuridega, mis valdavalt lõppesid teadagi millega.

2011
Kus on läänepoolses Tallinna haiglas see auk majas, kus erakorralisi inimesi vastu võetakse ja ravitakse? Ehk maakeeli väljendudes, nigelalt on teil seal asjad korraldatud, sest kui mõni tulebki maalt ja obesega (me vennaga kasutame: Abruka saarelt, pealinnas esimest korda) ... sureb ära veel keset parkimisplatsi, jama kui palju.

Sõber Tarvo roolis, mina õrnalt turvavööga kinnitatult kõrval poolärkvel, avastasime siis toda läänemapoolset Tallinna haiglat. Esimene maja ... eieieiei ... teise tuleb minna. Teine maja .... eiieieieieieie .... te peate sinna kolmandasse minema ja siis  võib-olla satute siia tagasi.

Kolmas maja: no ega Tarvo "pole sita pealt riisutud": õkva kiirabiautodele mõeldud ukse ette (Eestis on vähemalt ÜKS julge mees)! Mingi nöör tilpnes laest alla ja ma tahtsain seda väga tõmmata, Tarvo arvas, et see ei pruugi olla hea mõte. Höhöhö, mul mõtted niikuinii asünkroonis, mis nad ikka teha saavad? Jäi vist tõmbamata, Tarvo täpsustab.

Loomulikult arvati, et ma pohmelli tõttu jne ... aga kui temperatuuri mõõdeti ja +42,5°C saadi, CRV väärtus ... siis ... seltsimees, tehke silmad lahti, teiega on vist midagi muud viga, TEHKE SILMAD lahti ... no on vaja siis peksta inimest näopiirkonda? Arvestades palavikku siis mul oli ükskõik, kuhu nad mind peksavad, kasvõi sfääridesse, ma poleks niikuinii midagi tundnud.

Röntgeni tegemiseks pandi mind poolteadvusel olekus (süst oli siis juba palavikku "taltsutanud") ratastooli ja sõidutati kuhugi minu arust terve päev. Kuskil jäime seisma ... no ja kuskile ole magavat pead toetada: ikka vinks ja voks ja kaua sa ikka piinad ennast. Üritasin siis sanitar või mis ta oligi end selgeks teha, et lükake mind ratastooliga seina äärde, ma panen pea seina najale ja saan magada, kuniks masin vabaneb. Te arvate, et ta aru sai ja ... ma arvan, et kas ta "tahtis" aru saada, mida ma talle selgitada üritan? Lõppeks õnnestus mul end kuidagi nihutada seinale lähemale ja nii ma seal siis seina "nühkisin" peaga ... vinks ja vonks.

Ma ei tea, kaua Tarvo mind vapralt ootas (ma seletasin talle, et ju saab kõik sutsti korda jne ... viid mu koju tagasi, nööbime mõne sõstramahla lahti ja ...), aga mind talle tagasi enam ei antud, haiglasse pandi.

Vot selleks ongi head sõberad, kes viivad haiglasse ja ka kannatavad. Tarvo "kannatustes" tuleb veel juttu ... ja sina Rebane, ära irnu midagi, varsti hakkab sul sama paha .... Rotil sama teema, ja ei mölise niisama ka.
2011
Kuidas laupäev mööda läks, ma ei tea ... paratsetamooli karbid tühjenesid, selgematel hetkedel sai vett joodud (selle vee toomine oli ka paras katsumus, sest kui värised külmast palaviku tõttu ...), süüa ei tahtnud midagi.

Kolmanda päeva, so pühapäeva hommikul, vastas perearst (mul on väga hea perearst, vastab ka pühapäeval), et ma peaksin siiski haiglasse minema, tundub olevat mingi tõsisem värk. Ok ok ... no lähen siis (ma olen eelnevalt terve inime olnud, isegi oma spordiga tegeledes, mandlid välja arvatud). No aga kuidas sa sinna haiglasse (perearst arvas, et läänepoolsem Tallinnas) saad, naine ju autoga maal! Ise tuigud nagu sigalakku täis jota.

Ma ei oska siiani mõista, miks ma taksot ei kutsunud või kiirabi ... helistasin sõbrale nimega Tarvo. Äran'd jama, et alles kolme tunni pärast saad mulle külla tulla ... ah et mis mul viga ... ei ole pohmell, miski imelik haigus küljes ja vaja haiglasse EMO-sse ... see kolm tundi unustati ... ma sain oma palavikus ihu vaevu riidesse kui ta juba kohal oli ja auto poole suundudes ta raibe veel irvitas, et noh, vaprusevärinad WÄ? Mida sa wäätad, inimene on ju haige ometigi, kaasa peaksid tundma! Paluks auto uks lahti teha ja turvavöö õrnalt kinni panna ja mitte möliseda!

Nii muuseas: sellisega sai mitu aastat tipi ühikas koos ühes toas elatud. Õudne, onju :-P Sellist Eestit me siis tahtsimegi, et ta kohe laibastuvat inimest mõnitab? Noorus on hukas, ütleks ma.
JUHIS TERVELE INIMESELE EESTI MEDITSIINISÜSTEEMIS HAKKAMASAAMISEKS (või siis ka ellujäämiseks)?!



Kui nüüd kõik algusest ausalt ära rääkida siis ... miks üldse valetama peaks?

2011: Nagu tavaliselt, hommik, lapsed kooli, tööle, õhtul poodi vajadusel ja koju, armas naine võib-olla ka ootamas (kui pole veel tööl, ka minul ei kuku pliiats kell 5 lauale, vaid ikka töö loogilise koha pealt), jne ...

Reede hommikul oli asi kahtlane, kas tõesti mai keskel on külm tuul mind läbi tõmmanud ja ... ja nii edasi ehk väga põhjalikult. Nii umbes enne lõunat juba värisesin tööl. Ma tean, et minu palavikud on heal juhul üks päev ca +40°C ja siis nädal nõrkust. Pole hullu midagi, sai törts tööd tehtud ja siis lapsed koolist.

Kodust enam edasi ei jõudnud. Värinad olid juba sellised ... ja kohutavalt oli külm, seega voodisse. Lapsed vaatasid imelikult, et issi läks keset tööpäeva magama (ja mitte tööle). Käskisin neil tekke juurde tuua: mul on tunne, et olen külmkapis. Tõid. Ikka oli külm. Kraadiklaas tundus rikkis olevat, ikka ja jälle +42,5°C. Lasin lastel sahtli põhjast välja otsida vana hea nõuka aegse elavhõbedaga pulga ... see näitas sama numbrit. Nii ... lapsed, tooge mulle nüüd paratsetamooli. Ah et ei ole ... ei ole ... ei ole ... teie maailma tulin tagasi siis, kui naine töölt tuli ja apteegist paratsetamooli tõi. Ma loll ampsasin ainult ühe 500mg tableti (hiljem haiglas avaldati arvamust, et oleks pidanud kolm võtma).

YES! Sain palaviku +39°C peale ... eluvaim tuli sisse tagasi, reaalsus hakkas kohale jõudma. Ju siis oligi pisuke külmetus ja elu läheb edasi. Kõhunahka sügades ... kas külmkapis õlut on ... Lootus on lolli lohutus, mitte õlle osas, palaviku ikka.

EI. Kaks tundi hiljem oli jälle +42°C. No mis seal siis ikka, tundub olevat tõsisem külmetus. Varasemalt oli naisel plaan lastega teise Eesti otsa autoga maale minna, ... minge minge ... küll ma teki all higistan ja terveks saan.