pühapäev, 15. märts 2020

2020 märts
Arusaamatu on lugeda viiruse kriisi näol inimeste paanikat, et nad peaksid kaks nädalat "karantiinis" püsima. Minu põhihaiguse nimes on "äge nakkuslik jne" ja keegi pole siiani karantiini tahtnud panna, aastaid.
Kunagi haiglas sai ka veedetud kahe nädala (või siis viie nädala) asemel hoopiski kaks ja pool kuud! Ei tahaks väljenduda, et pooleldi nagu vangla oleks olnud (ma pole vanglas olnud, ei oska võrrelda), aga piirangud olid ja ega nigela tervise tõttu väga liigelda ka ei viitsinud.
Kümme aastat tagasi vaadati mind kui tulnukat, kui rääkisin, et minu tervise huvides tuleb maski kanda ja kindaid jne ... nüüd vastupidi. Õnneks mind väga ei huvita, minu veres ootavad kaks tunduvalt tõsisemat kurjamit, kui see koroona viirus, uut võimalust.

LISATUD: peaks minema haiglasse korralisi vereanalüüse andma ja ka uuringule, aga haigla ei suuda vastata, kas võin kohale tulla või mitte. Üldises plaanis ei tohiks minna, aga siis viidatakse eranditele.
Kui patsient otsustab siiski kohale mitte minna siis öeldakse, et patsient on paha, ei tulnud ju isegi mitte kohale. Kui patsient läheb kohale, siis kurjustatakse, et miks tulid siia viiruste pessa, kohe koju tagasi.

LISATUD2: väidetavalt pidi raviarst patsiendile helistama. Huvitav, milline seadus kohustab telefoni ja numbrit omama? Ei helistanud ükski raviarst, et mis edasi saab.

esmaspäev, 2. märts 2020

2020 esimest korda EMO-s
Koroona pässidele oli sirmidega omaette nurgake tehtud. Need sirmid vist olid mõeldud nende diskrimineerimiseks, sest suurest telekast ei näe ju ei suusatamist ega teisest telekast vastuvõtu infot.
Taaskord, me nõuame teie telefoninumbrit. Ma vastan, et mul pole nummerit, seadus ka ei kohusta. Möh? No enamvähem tahetigi juba tagasi saata, et me siis ei ravi kah, aga eks tuli siis ka kõvemat häält teha.
Igatahes triaažiõde sai üsna kiirelt aru, mis täpsemalt viga ja oh imet: luges süvenenult minu poolt antud ühte A4 (minu põhihaiguse viimane epikriis) ja inimese näoilmest võis juba aru saada, et seis on keeruline ja tõsine (ei olnud minu üks põhihaigustest, täiesti uus ja valurikas haigus). Küsisin, et kas ma valuvaigistit saaks, et kodus võetu mõju hakkab lahtuma. Ja-jah, minge arsti kabineti ukse taha ja kõik saab korda. Ei saanud, poolteist tundi kannatasin järjest tugevnevat valu.

Ja TAASKORD arst ei suuda teha vahet, mis asi on aordiklapp ja mis asi on mitraalklapp ja kas ja kuhu on klapiprotees paigaldatud! Ei suuda lugeda ei epkriisist (pidin ikka lausa ise oma käega selle ühe paberikese talle nina alla panema) ega suuda aru saada ka patsiendi selgitustest. Epikriisis järjekordselt mingi soga kokku kritseldatud.

Ainus positiivne asi oli valuvaigisti süst. Ilma selleta poleks vast koju tagasi jõudnudki. Õde valmistas süstla ette ja siis jäime teineteisele silma vaatama. Ma siis küsisin, et kas siin majas  tehakse süsti mingil teisel viisil, kui seda tavaliselt, et mida ma tegema pean. Selgus, et õde häbenes öelda, et see süst tehakse tuharasse. Vähemalt oskas ta nalja teha: nüüd on lisaks kannikas ka valus!