JUHIS TERVELE INIMESELE EESTI MEDITSIINISÜSTEEMIS HAKKAMASAAMISEKS (või siis ka ellujäämiseks)?!



Kui nüüd kõik algusest ausalt ära rääkida siis ... miks üldse valetama peaks?

2011: Nagu tavaliselt, hommik, lapsed kooli, tööle, õhtul poodi vajadusel ja koju, armas naine võib-olla ka ootamas (kui pole veel tööl, ka minul ei kuku pliiats kell 5 lauale, vaid ikka töö loogilise koha pealt), jne ...

Reede hommikul oli asi kahtlane, kas tõesti mai keskel on külm tuul mind läbi tõmmanud ja ... ja nii edasi ehk väga põhjalikult. Nii umbes enne lõunat juba värisesin tööl. Ma tean, et minu palavikud on heal juhul üks päev ca +40°C ja siis nädal nõrkust. Pole hullu midagi, sai törts tööd tehtud ja siis lapsed koolist.

Kodust enam edasi ei jõudnud. Värinad olid juba sellised ... ja kohutavalt oli külm, seega voodisse. Lapsed vaatasid imelikult, et issi läks keset tööpäeva magama (ja mitte tööle). Käskisin neil tekke juurde tuua: mul on tunne, et olen külmkapis. Tõid. Ikka oli külm. Kraadiklaas tundus rikkis olevat, ikka ja jälle +42,5°C. Lasin lastel sahtli põhjast välja otsida vana hea nõuka aegse elavhõbedaga pulga ... see näitas sama numbrit. Nii ... lapsed, tooge mulle nüüd paratsetamooli. Ah et ei ole ... ei ole ... ei ole ... teie maailma tulin tagasi siis, kui naine töölt tuli ja apteegist paratsetamooli tõi. Ma loll ampsasin ainult ühe 500mg tableti (hiljem haiglas avaldati arvamust, et oleks pidanud kolm võtma).

YES! Sain palaviku +39°C peale ... eluvaim tuli sisse tagasi, reaalsus hakkas kohale jõudma. Ju siis oligi pisuke külmetus ja elu läheb edasi. Kõhunahka sügades ... kas külmkapis õlut on ... Lootus on lolli lohutus, mitte õlle osas, palaviku ikka.

EI. Kaks tundi hiljem oli jälle +42°C. No mis seal siis ikka, tundub olevat tõsisem külmetus. Varasemalt oli naisel plaan lastega teise Eesti otsa autoga maale minna, ... minge minge ... küll ma teki all higistan ja terveks saan.