UUE KLAPIGA, 2

Lõppeks oli siis aeg sealmaal, kus arst tuli ja selgitas, et nüüd võtaks küll selle aiakastmisvooliku suust ära. Oi ma olin igati OK sõrmemärkidega nõus.

Protseduur on väga lihtne: teie peate lugema kolmeni, siis kopsud õhku täis tõmbama ja tühjaks laskma ja arst tirib vooliku loenduse nr 2 peal kõrist välja. Ehk siis tüng, mitte nr kolme peal. Aga võibolla see ongi meditsiiniliselt nö vajalik tüng. Samas tundub, et see tüng oli vajalik koristuslikult, sest suhu kogunenud sülge oli nii palju, et ega palju puudu lämbumisest polnud.

Õde andis kaks salfakat ... ämbri oleks pidanud andma. Sellest kogemusest õppisin, et kui sinust haiglas ei hoolita siis lase kõik põrandale/voodisse/mis iganes kohta veel, küll siis liigutavad.

Liigutavadki. Sellest liigutamisest tuleb veel juttu edaspidi ...

... und ei tahtnud kuidagi tulla ... ajataju oli metsas ja kui keegi ka mingi kellaaja ütles, ega see meelde ei jäänud ja ... igav oli ju ka, vahid lakke ja loed ripplae ruute, võtad ruutu, kuupi, arvutad pindala, siis järgmise korruseni mahu. Siis enam ei viitsi ...

Siis tuli arst: alati lootustandev juhtum (ärgem unustagem ka vanasõna: lootus on lolli viimane lohutus). Ta tegi täiesti positiivse avalduse, et võiks need kaks voolikut kõhu servalt ära võtta. Ma arvasin, et võiks välja tõmmata, oleks lihtsam. Ta oli sama meelt ... ja siis loeme jälle kolmeni ja mis te arvate, mis juhtus ... ikka nr kahe peal. Öäk. Ja see hirmus jäme nöör, millega siis need kaks auku ristideks kõhu peal minu enda silme all kinni tõmmati, vanasti pandi sellisega suitsuahju liha suitsema.