2022 sügis
Pühapäeva hommikul ärkasin ja kohe oli selge, et süda rütmist väljas. Lõhub mis hirmus. No mis siis ikka. Vahepeal läks tunne paremaks jne ... ja siis tulid kiired tööpäevad ja siis nädalad, lõppeks kolleeg viis lõunapausi ajal kontorist EMO-sse.
SUUR JAMA: teil pole mobla numbrit. No litsuge numpad suvalisi numbreid ja küll saab hakkama. Saigi. 
Ei saanud. Kell 15.00 saabunud vereanalüüsi kohaselt oli edasine menetlus välistatud. Saan meditsiiniliselt aru. Seda räägiti mulle aga 18.45 ja viitega, et toome epikriisina paberi ja saate koju. 20.30 ei saanud veel koju: lihtsalt rebisin koos rinnakarvadega kleepsud ja juhtmed jne ja läksin väga palju tunde tagasi tühjaks saanud stangel tilgutiga vetsu.
Tulemuseks oli kohal turvateenistus, arst jõudis ähkides kohale oma A4 paberiga: jah, ta läheb koju. Lihtsamalt väljendudes alates 15.00 vedelesin niisama EMO-s, selmet keegi muu oleks abi saanud.

 2022 kevad

Iseenesest polegi nagu midagi põnevat kirjutada. Imelikul kombel kulgesid asjad kirurgiga kuidagi väga libedalt: saatsin emaili, selgitasin olukorda, jätsin ära verevedeldajad, läksin kohale, tuimestus, lisaks tuimestust, sest skalpelli esimese lõike peale olin valmis tegema kaugus/kõrgushüppes maailmarekordi, oluliselt väiksem verejooks, kui varasemalt, ja olingi ühe jalaga. Paar kolm päeva. Nüüdseks asi korras.

Saatsin põhjapoolsele suurele haiglale emaili, et klge, arstid need ja need pole saatnud uut vastuvõtuaega, olen ju tagasikutsutu. Ükski arst ei vastanud. Üldmeililt tuli vastus, et no kui te ikka väga soovite siis palun siin on mingid ajad (eelmisel aastal saadeti kohe pikalt: minge perearstile). Otse loomulikult kõige olulisemat aega, so kardioloog, ei olnud. Vot selline võim on haiglal: tahab, ravib, ei taha, ei ravi. Maksumaksjal võiks samamoodi maksudega olla.

Aga eks paista ... mida sügisel kobisetakse.