pühapäev, 23. november 2014

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 2

Palatiga läks nii, et ... sattusin laste osakonna palatisse. Nii võis vähemalt osakondasid eraldava uste sildistuse kohaselt aru saada. Palati sildistuses oli sama loogikaga. Ei noh, kui ma ära mahun siis minul vahet pole, kus magan (ma olen seda põhjapoolses haiglas ka öelnud, et lükake mind voodiga koridori serva kuskile, ma niikuinii magan ja ümbritsev ei suuda mind vast väga häirida) ... kui ikkagi terveks saab siis tulebki kannatada.

Ma olen olude suhtes leplik, pole vaja euroremondiga palatit jmt. Nii see palat ka oli, vana hea nõuka. Ühtegi radiaatorit ei paistnud seinast. Küll aga oli üks aastast a la '74 elektriradiaator (mälu järgi oli sildil '74), VÄGA VIGASE pistikuga. Õnneks ma noorem inime, törts jagan vist ka elektrist (erinevates koolides räägiti), sai siiski õdagu saabudes radikas oma ülesannet täitma ühendatud. Poole tunniga juhtus see, et läks törts soojemaks, rohkemaks tol hetkel vajadus nagu puudus. Sai veel mõnda aega jälgitud ja ei läinudki midagi põlema. Vot on hea tehnika aastast '74. Palatikaaslasel (minust vanem) ka hea meel, ei pea külmetama.

Vahepeal päeval aga ...

... tuli õde ja kutsus vereanalüüse andma. Protseduuridesse. Loomulikult kõik inimesed maailmas teavad, kus asub ruum Protseduurid. Oma olemuselt ma ikka uurin, milles seisneb üks või teine loodusseadus ja ka muu hulgas, kus võiks asuda ruum Protseduurid. Esmalt jõudsin dušširuumi, kuhu viidi pissiproove ühte suurde kasti, sh ka mina mõne aja möödudes. Oli üheselt selge, et siin ruumis tehakse ainult ühte sorti protseduure. Loomulikult mind juba otsiti koridoridest, et kus ma olen ja ega ma oma otsingutega väga kaugele polnud jõudnudki, pigem vastupidi.

Protseduuride ruum oli nagu kosmoselaeva juhtpult olenemata sellest, et ma viimases ei ole kunagi viibinud. Nii nii ... ahsoo, et vereanalüüs veenist, no problemo, ma olen seda korduvalt andnud. Ah et miks ma mölisen kinnaste puudumise tõttu (mind söövad kaks kurjamit, millede tõttu soovitati nahaläbistuste korral olla väga ettevaatlik). Eks ma mölisen seetõttu, et teie töötaja sama kurjasid tegelelasi ei saaks. Sellest aru kahjuks ei saadud. Sellesama protseduuri käigus sain ka "tuttavaks" ... mõtlesin kaua, et kas inimene väärib tunnustust "emand füürer" ... las olla pigem "ülirange".

See ülirangus võis ilmneda ka siis, kui teie patsiendina ei aimanud ära, mida tegema peate või millises suunas astuma peate hakkama. Loomulikult on kõik maailma inimesed Tartus haiglas olnud ja teavad seda ülitäpselt. Kliimaks?

No sai siis need vereanalüüsid ja muu jura tehtud. Palatis tagasi. Lõunat ei saanud, liiga hilja olla nende jaoks regatuna. Mismoodi, mingi kuid ette sai asi kokku lepitud? No las olla ...  egas ma ära sure.

SIIS TULI INIMLIKUM POOL HAIGLAST (so õde)
Õde tuli palatisse ja teatas, et vaja tissidetagusest keharuumist salajane ülesvõtte teha (röntgen). No õest võis kohe aru saada, et ta normaalse ellusuhtumisega, mitte nagu see ... "ülirange". Hakkame mehed minema ... ega ei lähe kuhugi, kui "ülirange" näeb, et patsient läheb uuringutele ilma ratastoolita siis on VÄGA SUUR JAMA MAJAS. Sai siis ääri-veeri uuritud, et kas ongi elu siin haiglas nii "ülirange". Ei, ainult too üks inime pidi olema ... ja tema pole seda rääkinud. Ja ratastoolist "ülirange" nähtavusulatuses välja ei roni! Mõned sõbralikud mõttevahetused veel ja egas rohkem polnudki vaja pildi ettesaamiseks selles haiglas. Tissidetagune pilt tehtud, tagasi palatisse.

Järsku oli sireen ... nüüd on küll jama, tulekahi ja vaja majast välja saada. Põhjapoolses haiglas seda rääkisime ja kahjuks pisut enne praktilist õppust saadeti koju ...

... tegelikult see sireen tähendas, et patsiendid võivad sööma tulla. KUHU? Ahaaa ... koridori lõpus paistab valgus, valgus tõotab head. Oligi söökla, so puhkeruum jmt. Sain just istuma, kui tõsteti püsti, vale koht. Number oli mulle lausa määratud. Sai teed ja ... tol õhtul oli vist juustuvõisai. Ega ma haiglas suurema söömaga polegi, stress. Ühikas ikka sai nalja tehtud, et täna teeme sooja sööki: keedame teed. Sai tolleks õhtuks kõhu täis küll, emotsioonid lisaks. Unerohi oli kaasas, aga vaja ei läinud. Seda on üldse vaja läinud õnneks episoodiliselt.

Kuskil vahepeal räägiti ka järgmise päeva uuringutest. Mõlemat neid olen ma juba eelnevalt kogenud. Pole hullu midagi, kõigest silikoon tisside vahel ja voolik söögitorusse. Aru ei mõista, miks pool aastat hilisemalt alles uuringu protokoll saabub?



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar