ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 3

No nii ... öö magatud, süüa hommikul ei tohtinud, sest on ju protseduuride päev!

Esimeseks protseduuriks oli EHHO. See on selline asi, kus pead vasaku külje peal olema teatud asendis, et arst saaks ühte pulka nühkida sinu tisside vahel, libisemiseks silikoon. Maakeeli väljendudes näeb niimoodi südame töötamist. Kui oskad vaadata siis näeb ilusti ära, kuidas klapp avaneb ja kolksti kinni läheb. Kui on anomaaliad (nagu mul olid ja on) siis ka need näeb ära, kui oskad vaadata.

"Ülirange" seletas tuntavate detsibellide saatel, mis nüüd juhtuma hakkab. No mis ikka juhtuda saab ... kuulan ja kuulan, sama jutt, mis igal pool. Tahtsin just arstile öelda, et opist on tüsistusena vasaku käe karpaal vigane ja kisub krampi. Höhö ... sa juudas, kus tädi läks leili, et "mina, mingi Tallinna rott julgen tema jutule midagi lisada".  Tartu Ülikoolis mingit patsiendiga käitumise loengut polnud vene ajal? Ütleme nii, et samade detsibellide diapasoonis tegin arstile selle ka selgeks. Sa jeerum, milline pahurus.

Kui põhjapoolses haiglas esimene opijärgne EHHO võttis aega nii 45min siis edaspidi jah, saadi kiiremalt hakkama. Loogiline ka, sest on ju vead teada ja seetõttu ka teada, mida vaadata / mõõta jne. Selle postituse kirjutamise eelnevalt käisin just korralises EHHO uuringus ja see võttis aega ca 20 minutit.

Mis te arvate, kaua selline asi Tartus aega võttis?

Selleks kulus umbes ca ... mitte rohkem kui ca 10 min. Pidevalt seletamine, et ma pole ikka õigesti vasakul pool külje peal, et miks ära vajun jne. Ma kujutan ette, et kui mölinat oleks vähem olnud siis oleks see uuring üldse 5 minutiga ära tehtud. Mul hakkas juba "ülirange" osas ülim pohhuism välja kujunema. Võimalik, et tehti ülipõhjalikult, ja seetõttu ka siis ajakulg. Ei tea.

Järgmine uuring oli siis selline, kus sõrmejämedune juhtmetaoline asi aetakse suust sisse, söögitorusse ja siis vaadatakse teie südame iseloomu, mõõdetakse, tehakse pilti. Õnneks enne ikka tuimestatakse ka, see on minu arust üks kõige lahedamaid lokaalseid tuimestusi oma mõjult.

Järjekordselt tõsiste detsibellide saatel "ülirange" seletas, mida võib ja mida ei või. No ma üritasin selgitada, et ma olen seda korra teinud ja tean juba ja ka ohtusid tean. EI VAIDLE ARSTIGA!

Uuring kestis vaevu 5 minutit. Ma juba ei viitsigi võrdlust põhjapoolse haiglaga välja tooma hakata, aimate isegi. Võiks ju aimata, et nad juba digilugu vahendusel uurisid ja vaatasid, mis mul täpselt viga ja seega saab ju kiiremini hakkama, aga digiloo põhjal polnud minu tervisega keegi Tartust tutvunud.

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 2

Palatiga läks nii, et ... sattusin laste osakonna palatisse. Nii võis vähemalt osakondasid eraldava uste sildistuse kohaselt aru saada. Palati sildistuses oli sama loogikaga. Ei noh, kui ma ära mahun siis minul vahet pole, kus magan (ma olen seda põhjapoolses haiglas ka öelnud, et lükake mind voodiga koridori serva kuskile, ma niikuinii magan ja ümbritsev ei suuda mind vast väga häirida) ... kui ikkagi terveks saab siis tulebki kannatada.

Ma olen olude suhtes leplik, pole vaja euroremondiga palatit jmt. Nii see palat ka oli, vana hea nõuka. Ühtegi radiaatorit ei paistnud seinast. Küll aga oli üks aastast a la '74 elektriradiaator (mälu järgi oli sildil '74), VÄGA VIGASE pistikuga. Õnneks ma noorem inime, törts jagan vist ka elektrist (erinevates koolides räägiti), sai siiski õdagu saabudes radikas oma ülesannet täitma ühendatud. Poole tunniga juhtus see, et läks törts soojemaks, rohkemaks tol hetkel vajadus nagu puudus. Sai veel mõnda aega jälgitud ja ei läinudki midagi põlema. Vot on hea tehnika aastast '74. Palatikaaslasel (minust vanem) ka hea meel, ei pea külmetama.

Vahepeal päeval aga ...

... tuli õde ja kutsus vereanalüüse andma. Protseduuridesse. Loomulikult kõik inimesed maailmas teavad, kus asub ruum Protseduurid. Oma olemuselt ma ikka uurin, milles seisneb üks või teine loodusseadus ja ka muu hulgas, kus võiks asuda ruum Protseduurid. Esmalt jõudsin dušširuumi, kuhu viidi pissiproove ühte suurde kasti, sh ka mina mõne aja möödudes. Oli üheselt selge, et siin ruumis tehakse ainult ühte sorti protseduure. Loomulikult mind juba otsiti koridoridest, et kus ma olen ja ega ma oma otsingutega väga kaugele polnud jõudnudki, pigem vastupidi.

Protseduuride ruum oli nagu kosmoselaeva juhtpult olenemata sellest, et ma viimases ei ole kunagi viibinud. Nii nii ... ahsoo, et vereanalüüs veenist, no problemo, ma olen seda korduvalt andnud. Ah et miks ma mölisen kinnaste puudumise tõttu (mind söövad kaks kurjamit, millede tõttu soovitati nahaläbistuste korral olla väga ettevaatlik). Eks ma mölisen seetõttu, et teie töötaja sama kurjasid tegelelasi ei saaks. Sellest aru kahjuks ei saadud. Sellesama protseduuri käigus sain ka "tuttavaks" ... mõtlesin kaua, et kas inimene väärib tunnustust "emand füürer" ... las olla pigem "ülirange".

See ülirangus võis ilmneda ka siis, kui teie patsiendina ei aimanud ära, mida tegema peate või millises suunas astuma peate hakkama. Loomulikult on kõik maailma inimesed Tartus haiglas olnud ja teavad seda ülitäpselt. Kliimaks?

No sai siis need vereanalüüsid ja muu jura tehtud. Palatis tagasi. Lõunat ei saanud, liiga hilja olla nende jaoks regatuna. Mismoodi, mingi kuid ette sai asi kokku lepitud? No las olla ...  egas ma ära sure.

SIIS TULI INIMLIKUM POOL HAIGLAST (so õde)
Õde tuli palatisse ja teatas, et vaja tissidetagusest keharuumist salajane ülesvõtte teha (röntgen). No õest võis kohe aru saada, et ta normaalse ellusuhtumisega, mitte nagu see ... "ülirange". Hakkame mehed minema ... ega ei lähe kuhugi, kui "ülirange" näeb, et patsient läheb uuringutele ilma ratastoolita siis on VÄGA SUUR JAMA MAJAS. Sai siis ääri-veeri uuritud, et kas ongi elu siin haiglas nii "ülirange". Ei, ainult too üks inime pidi olema ... ja tema pole seda rääkinud. Ja ratastoolist "ülirange" nähtavusulatuses välja ei roni! Mõned sõbralikud mõttevahetused veel ja egas rohkem polnudki vaja pildi ettesaamiseks selles haiglas. Tissidetagune pilt tehtud, tagasi palatisse.

Järsku oli sireen ... nüüd on küll jama, tulekahi ja vaja majast välja saada. Põhjapoolses haiglas seda rääkisime ja kahjuks pisut enne praktilist õppust saadeti koju ...

... tegelikult see sireen tähendas, et patsiendid võivad sööma tulla. KUHU? Ahaaa ... koridori lõpus paistab valgus, valgus tõotab head. Oligi söökla, so puhkeruum jmt. Sain just istuma, kui tõsteti püsti, vale koht. Number oli mulle lausa määratud. Sai teed ja ... tol õhtul oli vist juustuvõisai. Ega ma haiglas suurema söömaga polegi, stress. Ühikas ikka sai nalja tehtud, et täna teeme sooja sööki: keedame teed. Sai tolleks õhtuks kõhu täis küll, emotsioonid lisaks. Unerohi oli kaasas, aga vaja ei läinud. Seda on üldse vaja läinud õnneks episoodiliselt.

Kuskil vahepeal räägiti ka järgmise päeva uuringutest. Mõlemat neid olen ma juba eelnevalt kogenud. Pole hullu midagi, kõigest silikoon tisside vahel ja voolik söögitorusse. Aru ei mõista, miks pool aastat hilisemalt alles uuringu protokoll saabub?

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 1

Perearstilt suunamiskiri. Kohver kokku ja bussijaama. Oleksin võinud autoga ka minna, aga ... mis ta ikka vedeleb niisama keset talve Tartus ja eks seda lähe naisel ka vaja.

Ma polnud juba väga palju aastaid bussiga sõitnud ja plaanisin siis uurida, mida tähendab see LUX versioon. No juba väljast oli aru saada, et siit üks lux sõit tuleb. Bussijuht sattus ka olema selline muhe päss ... igati positiiivne algus reisile. Keegi mu kõrvale istuda ei tahtnud, klapid pähe ja ekraani uurima. Arvuti ka tööle, moblast nett külge ja pisut töömeile.

Ja nii kiiresti see sõit kulgeski, väga mugav.

Tartus takso ja haiglasse. Juba taksos sain aru, et siin linnas käib elu ikka tunduvalt ... aeglasemalt ja personaalsemalt. Olen haiglates juba mitu korda olnud, aga see taksojuhiga lõõpimine maast ja ilmast tegi olemise kuidagi erksaks ja rõõmsaks. Õkva haigla vajaliku ukse ette viidi.

Nagu ikka, retseption, dokumendid. Rutiin, inimesed mornid. Liigseid repliike ei mingisuguseid. Hommik, äkki magavad? "Minge alla korrusele, riietumisele ..." . Ja kuidas ma sinna saan, ma olen Abruka saarelt ja esimest korda mandril (vennaga kasutame seda väljendit ikka, kui jälle kuskil haiglas vaja kuskile jõuda)? Tädi vaatas ikka väga imestunud pilguga mind.

Lõppeks jõudsin muidugi sinna allkorrusele, jälle seesama iseloomulik lehk. Esimene märkus: arstidele ei meeldi, et te olete osakonnas tolle ratastel järelveetava kohvriga. No mis suur kohver see ikka on: vaevu mahtus 17" süler ära. Nagu ma alati vastan: hakkab sobima, hakaku või nutma.

Leidsin siiski osakonna üles ja uksest sisse ja ... tundus olevat põhjapoolse haigla sarnane õdede valvepost (huvitav, kas ka ilma netita?). Nagu ikka, kes olen ja mis olen ja siis nende poolt pisuke palve: neil pole palat veel valmis (kuigi eelneva kokkuleppe kohaselt saabusin õiges ajavahemikus) ja et ehk ma ootan. Ei noh, kuhu mul ikka kiiret, planeeritud ravi ja eks ma siis oota. Vaja ainult kuhugi istuda, püsti ei jaksa ju pikalt seista.

Õde avastas, et selle ootamise ajal saaks tema minuga dokumendid korda ajada. Küsis haiguslugu. Ma siis pakkusin 7cm paksu sisukorraga kausta või mälupulka.

Ütleme nii, et mind vaadati üsna imestava pilguga. Huvitav, Tartusse polegi tehnikasajand jõudnud? Õde suutis siiski kaustast vajalikud andmed sisse toksida. Ainus, mis talle ja ka mulle endale ei meeldinud, oli mööda koridore kõmpides tõusnud vererõhk.

Ja siis tuli aeg suunduda palatisse ...

Ahsoo jah, üks Indrek, nõuka aegselt kõikidele tuntud Indrek, oli tulnud tooma suurt suurt sületäit roose kellelegi. Nagu hiljem selgus siis tänuks tervise parandamise eest. Mina ootasin, kuniks õde saab oma arvutitööd tehtud, Indrek ootas veel kauem. Vot kus on nõuka aegne koolitus mehele!

Põhjapoolses haiglas ütles õde õkva, et sellised asjad on neil keelatud. Saate aru küll, millised sellised. No lilli võis ikka tuua jah, aga kui asi ümbrikule jne läks siis ... võimalik, et ma ei näinud ka kõike. Mina ostsin jäätist, vähemalt kuidagigi rutiinist välja.

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 1

Nagu eelnevatest postitustes selgus siis ega põhjapoolse haigla poolt mingit väga tõsist ja selget juhendit kaasa saa. Ei saa öelda, et midagi ei saa ... saab ikka, kui ka ise küsid juurde ja huvi tunned.

Väga tõsine nõue arsti poolt oli, et kui palavik peaks tõusma, nii +38°C ja rohkem siis kohe EMO. No eks ole ka arusaadav, sest kui kaks kurja tegelast sind söövad siis esimene palavik on selge märk, et asi jälle jama ja kiire reageerimine aitab.

No ja mis arvate, mis juhtus, kui ma esimest korda +38,5°C palavikuga haigla EMO pöördusin?

Esimene küsimus oli, et miks ma sellise temperatuuriga üldse EMO-sse pöördun. Vastus oli väga lihtne: (üks prominentse nimega) arst käskis. Kui neile sai selgeks, kes see arst on siis muidugi hakkas neil väga kiire. Sellel korral õnneks ei olnud palaviku põhjus kahe kurjami õhtusöök minu näol. Aga vähemalt sai pika nimekirja vereanalüüsi näol. Ema nimetas selliseid haiglas viibimisi väljamagamiseks (tal olid ka südameprobleemid). Ega peale magamise muud jaksanud teha jah.

Pidevast südameaspiriini tarvitamisest tekkisid ninaverejooksud. Eks neid oli enne ka olnud, aga need varasemad olid sellised, et panid vatitropi ette ja asi ca 10 minutiga korras.

Kujutage nüüd ette, et ninast jookseb verd 4h järjest. Ühe töönädala sees, so 5 päeva, sattusin seetõttu 3x EMO. Esimene nooremapoolsem vene keelt rääkiv meesterahvas vaatas ja vangutas pead, jama jah. No ma vene keelt jagan, pole häda midagi. Eks ta siis kõrvetas, kõrbeliha hais oli vänge.

Teine oli vanem naisterahvas. No temast lausa õhkas kogemust ja tunnet, et nüüd saab asja korda. Kuna mul vererõhk ka jupsis ja ma ei tahtnud väga tasakaalu omada siis ... jäin nö jälgimisele samasse EMO kabinetti. See on ikka täitsa hämmastav, milliste lapsikute probleemidega inimesed pöörduvad EMO poole.

No igatahes sellel teisel korral sain endale ninna ballooni. See pumbati õhku täis, mingi keemia oli ka küljes. Verd enam igatahes ei tilkunud. Tolle ballooni voolik pandi kleepekaga põse külge. Lubati endal vajadusel süstlaga rõhku vähemaks lasta, kui ikka väga magada ei lase. Süstal taskus, voolik põsel, läksin õhtul veel poodi. Mul oli ja on siiani täiesti kama kakssada, kui kellelegi ei meeldi minu väljanägemine.

Too vanem naisterahvas käskis järgmisel hommikul selle ballooni ära võtta EMO-s minu põhihaiguse põhjustajate tõttu. Muidu tavaliselt on see balloon ninas kauem.

Nagu kästud, läksin hommikul vara kohale, pool 9 polnud veel arsti olemaski. Aga mis oli olemas ... see oli väga pikk järjekord. Vaatasin oma paberites triaaži ... viimane ... kolm tundi. Oeh, lihtsam on hiljem tagasi tulla, kui siin kolm tundi piinelda. Mõeldud tehtud. Hiljem tagasi tulles muidugi midagi eriliselt muutunud polnud.

Arsti (kas ikka oli arst?) vastuvõtule sain 6h hiljem.

Tema on läänes õppinud arst ja tema teab paremini, kui too nõuka aegne vanem naisterahvas. Läänes õpetatakse vale inimese epikriisi lahti võtma? Ja nii see tädi siis toimetaski, panigi jabura epikriisi minu digiloosse. Ülbusel muidugi polnud piire. Arusaamatu, miks sellisele üldse meie kui maksumaksja taskust palka makstakse. Ballooni ta muidugi ei eemaldanud. Mis te arvate, kes aitas? Eks ikka ja jälle Perearst!

Hilisemalt haigla tunnistas viga ja epikriis läks muutusele.

Eks neid EMO käike on olnud rohkem, aga sellist rutiinset tegevus pole mõtet siin kuhjata. Samas näed aga seda rasket tööd, mida inimesed selles asutuses teevad. Ja see on arusaamatu, miks nad seda niimoodi peavad tegema: joodikud ikka kainerisse ja kui neil tervis nigel ning agressiivsed siis KOHE rihmadega kinni. Ka mind EMO-s raviv arst ei peaks vigastatud saama tolle joodiku tõmblemise tõttu.

PUUETEGA INIMESTE TEEMA

Haiglas kaashaigetele midagi räägiti, nojah, nad tunduvalt vanemad ka, ju siis ainult neile. Ega esmapilgul ei oskagi sellisele teemale tähelepanu pöörata. Eks eesti mehe uhkus on see, et peab ju ikka hakkama saama. Eesnääre ... häh, mis haigusest te räägite, isegi sellist organit ju pole olemas (huumor, mis muud). Mina arvan teisiti. Minu eesnäärme näitaja on minu vanuse kohta igati OK.

Mehed: väike veeniveri KÄEvarrest ei ole mingi probleem. Väike suts ja asi korras! Teie vart ei sutsa keegi (kui siis naine või ... naiskolleeg, khm). Ja Te arvate, et Teie vars on looduskaitse all ja võrdõiguslikkuse volinik ei tee midagi? Ega ei tee ka (vist): haiglates on enamus naispraktikandid. Aga noh, tõelisel eesti mehel pole midagi varjata.
Seega mehed: minge arstile. Tõsiselt.

TÖÖVÕIMETUSE ja PUUDE RASKUSASTME jne kulude eksperthinnang.

Esmapilgul tundus asi väga keeruline olevat. Esialgu.

Siinkohal pean au avaldama oma keskkooli eesti keele õpetajale, et emakeelest tolles ekspertiisitaotluses eestikeelne inimene üldse aru saaks. Lisaks muidugi perearst meditsiiniterminitega.

Esimese taotluse tulemus oli ... minu jaoks esimene. Mida ma ikka sellest süsteemist tean, aga spetsidelt tuli kommentaare, et kuidas ikka nii lahjalt saab. No ega mina ka nii täpselt tea ju.

Teise taotluse korral olin ma läbinud "koolituse" ka haiguse enese näol. Vihje: mida rohkem valetate seda rohkem saate. "Sila jest, uma ne nada": SIIN

Järgnevad taotlused olen vaidlustanud.

Ei saa nii, et ...  kui olen näiteks hambaarst, et ma järsku hakkan südamekirurgist eksperdiks ja PÕHIMÕTTELISELT ühelegi südamehaigele liikumispuuet ei tuvasta. Aga täna nii on. Lisaks ... hea on, kui tegu hambaarstiga, vähemalt arst, aga hullem on, kui on mingi kunagi meditsiini õppinud UFO uurija. Siis olete raudselt terve. Võib juhtuda, et ka tulnukas.

Sry hambaarstid, tegu näitega. Aga asi siiski tõsine.

EI SAA ka nii, et inimeselt "kaotatakse" liikumispuue ja tõstetakse töövõimetuse protsenti. Kui saan näiteks proteesi siis jah, liikumispuude osas võib muutuda asjaolu kerge(ma)ks liikumispuudeks, aga egas siis sellise paranemise näol saa töövõimetus "suureneda" (uue planeeritava regulatsiooni mõttes töövõimelisus suureneb). Eks jah, esineb erisusi! Minu näol hetkel ilmselge karjuv vastuolu. Aga no mida sa ikka teed. Kui südamekirurg suure vereringe jupid südames välja vahetab siis ehk jah, olen vähem töövõimetu ja rohkem töövõimeline.

Erand kinnitab reeglit ja soovin mainida, et sellel sügisel on vastav ametnik mind väga palju aidanud. Annaks kõiksevägevamad jõud, et tema loogika- ja ka heatahtlikkus karistatud ei saaks. Aga nagu me teame, ükski heategu ei jää karistamata.

TAGASI TAVAPÄRASUSSE

Olenemata asjaolust, et Toomas sai oma allkirjad ja muud neti teel teostatavad projekteerimised, oli olukord tööl enamvähem nö neljad/viied.

Ega õkva 8h ei jaksanud kohe funktsioneerida. Lõunane uni oli tavaline. Ja see oli oi kui magus.

Ajapikku aga hakkasid kogemuslikult aru saama: nii ... homme on oodata ilma muutumist, sellepärast siis liigesed valutavad ja ka enesetunne kehv.

Ma saan kardioloogidest täiesti aru, et nad oma kontakte ei jaga: algajale südamehaigele instruktaaži ei jagata ja siis loomulikult helistab patsient ravivale arstile. Aga viimasel ju järgmised südarid konveieril ootavad ja kui neid helistajaid on ju jube palju siis ei tule tööst haiglas midagi välja.

Siinkohal ma olen vist erand: ma olen ikka telefonitsi löögile pääsenud ja ka email funkab, arst on olnud nõus oma teadmisi minuga jagama ja aitama eriti lahkelt.

Lisaks on mul õnneks ka väga hea perearst. Kahju aga on perearstist, sest minusugusega kaasnevad nii mõnedki rahakulukad analüüsid/uuringud jne, aga nagu me teame, egas perearstidele just raha palju jagata.

HAIGLAST VÄLJAS ...

südamearst läks puhkusele, kirurg ka, seega kirjutas mind haiglast välja hoopis teine südamearst.

Palatikaaslased said kõik juhendi edasiseks tegevuseks. No eks siis ma saan ka, et ei tohi naist liiga palju vaadata ja poekotti tassida, trepid ... dokumentides oli, et tervis rahuldav, poekoti tassimisest aga midagi välja ei tulnud. Ju siis rinnakorv ja lihased ei olnud veel nii palju taastunud, et raskustega tegeleda.

Kui dokumendid valmis said siis egas mökutamist polnudki. Sa võid ju üritada kangelane olla, aga kui ei jaksa siis ei jaksa. See tõdemus tuli/tuleb hilisemalt väga tõsiselt esile. Töövõimetuse taotlemisel eksperdid võiks ka sellest aru saada.

Haiglast välja sain mõni päev enne augusti, ajaleht kirjutas, et peaks juba seeni olema. Naisele musud ja riided kokku ja maale ja seenele, linna piirilt viimasest apteegist ravimid (no enamvähem oleks ravimid unustanud, haiglas tuuakse ju õkva öökapile). Esialgu oli tablette nii 5 erinevat. Sügisel lisandus episoodiliselt juurde ja kohati oli kokku 13. Selle postituse kirjutamise hetkel 6+1. See 6+1 tähendab seda, et nädalavahetusel asendan sellest kuuest ühe välja: hüperkaleemia, so ära söö rohelist köögivilja (koori kurgid ära). Kõrge kaaliumi tulemus on rämedalt süda paha tunne (naised, rasedusaegne sama teema). Furosemiid abiks.

Kuniks tuli autoga sõita (alguses oli harjumatu esimene päev) oli jaksuga kõik ok. Metsas aga (sõitsin haiglast "vabanedes" õkva vanematekoju) ... sai kõmbitud, seeni oli palju, väga palju, mida palju polnud oli jaks. Parim puhkus. AGA ... pulss langes liiga alla ja siis oli surma tunne ... ema muidugi jooksis edasi-tagasi, nüüd hakkab tema poeg surema. Ei surnud ma kuskile, magasin. Magan vajadusel sellisel juhul ka edaspidi.

Kuskil oktoobris vist, sattus pihku südamehaigete taastusravi infopaber. Läbi erinevate raskuste sai siiski asi korda aetud, so end taastusravile möllitud (Haigekassa maksab selle kinni). Kui too ettevõte oma korraldust pisutki paremaks muudaks, oleks neil kliente kindlasti rohkem. Aru ei mõista, kuidas sinna ratastoolis saaks.

Enesetunde põhjalt tundub, et läksin liiga vara taastusravisse, rinnak andis tunda ja see õudne väsimus. Keset tööpäeva magada ei olnud mingi probleem.

KUIDAS VÕIDELDA HAIGLAS IGAVUSEGA?

Sõltuvalt haiglast on võimalused kas väga piiratud või siis kui meditsiinipersonali näol on tegu inimestega siis suht normaalsed.

Läänemapoolses Tallinnas haiglas olles ei tulnud palatist väljumine kõne allagi, tegu ju siiski ka nakkustele spetsialiseerunud haiglaga. Ja õige ongi. Ega ma kuskile tatsama kippunudki, sest enesetunne oli nii kehv, et ... imelik oli see, et kui oli vaja minna uuringule (teises majas) siis ... ühe korra sai sõita kiirabiautoga. Järgmised korrad pidin ise kõmpima. Suure auguga klapis. Eks proovige. Ahsoo jah, õed, kes te suitsetasite akende all, foto(d) on endiselt olemas.

Põhjapoolses haiglas oli asi ka inimlik. Sa ei olnud vang (näiteks nagu 2013 Tartus, see tuleb eraldi teemana), sai ikka liikuda, loomulik on ka see, et mitte kaugele, sest abi peab sinuni jõudma kiirelt. Kui intensiivist välja saad siis on juba igavusega lihtsam võidelda. Diivanil vaadata TV-d, muidugi tuleb alluda arsti käsule liikuda (oi see on peale oppi alguses valus). Ja siis liigudki, kasvõi raami abil, kasvõi TV läheduses. Pulgaga netti või TV signaali pole mõtet tolles tornis palati akna all püüda (vähemalt 2011 aastal): parim oli ikka keset palatit. Klapid pähe ja sai vaadatud sülerist ka õhtul hilja filme häälega. Mina olin ja olen siiani Elisa klient, eks tol ajal õhtul võttis mobiilse interneti ikka kooma, nüüd aga ukse taga oma järjekorda oodates vaata rahulikult TV-d (3G abil).

Endise spordiga tegelenud inimesena ma muidugi kohal ei püsinud, liikuda on vaja. Avastasin, et külma õhku saab "nautida" I korrusel, kohviku vastas oleva radioloogia(te) pikas koridoris. Ütlesid aga õele, et kus oled ja mine (telefoni number pidi ka varasemalt olema regatud)! Muidugi sõltus palju õest. Selles osas ma ei hakka õdede (+/-) isegi mitte eesnimesid nimetama, ... eks teadjad saavad aru niikuinii.

2011 oli vägagi soe suvi. Tervise paranedes muidugi taastus ka kõik tavapärane tegevus, so ka töö näol. Toomas käis päris mitu korda allkirju nõutamas ja mina isegi ühe korra haiglariietes tööl. Anita vist ehmatas ära mind nähes (sissepääsukaart oli kodus). Sai tehtud viga: külmkapist sosa-sola, see aga tõstab ju vererõhku/pulssi, ei olnud just meeldiv tunne. Neti teel sai muidugi nii mõnigi asi korda aetud, isegi kirurg vaatas mind intensiivis sellise näoga, et ... kui klahve jaksab vajutada, ju siis tervis parem (mul oli vaja üks süsteem dimensioneerida, juhtmed tuli kõrvale lükata ja tegutseda, kiire oli noh).

AGA teate kui mõnus tunne on olla tagasi endale mugavas/tuttavas/jne keskkonnas (loe: tööl)?!

Egas Toomasele ja Anitale küllaminek polnud ainus ... režiimi rikkumine. Madala hemoglobiiniga tekib isu küpsetatud punase liha osas. Nii mõnigi kord sai käidud salaja läbi tihniku lähedalasuvas grilliasutuses. Head sõberad Tarvo, Sven ja Märt seltskonnaks (isegi kui neil sügav pohmell külas oli, vot sellised sõberad) ja asi OK.

III korruse eripäraks oli veel ka see, et ... kui oskasid ette võtta pikema jalutuskäigu siis võis ühes pikas pikas klaasseintega koridoris tasahilju jälgida ka operatsioone. Niipalju siis meil delikaatsetest isikuandmetest: üsna kõhe oli vaadata, kui üht vist jalaluumurdu kokku lapiti ... "põlv" oli jalal ikka väga ebaloogilises kohas. Ülejäänud opitubadel olid ribikardinad kinni tol hetkel.

Üks narkomaan arvas toda koridori kasutatavat ka muuks otstarbeks: tuletab meelde üht anekdooti, kus Läti lendurid üritasid Tallinna lennuväljale maanduda ... "eestlastel on jube imelik lennurada: väga lühike ja mitusada meetrit lai". Läbi akna üritatud hüpe enesetapu eesmärgiga kõrgelt kukkumine (III korrus, muig) pole nõrganärvilistele: