Laupäev, 11. oktoober 2014

2011
Kuidas laupäev mööda läks, ma ei tea ... paratsetamooli karbid tühjenesid, selgematel hetkedel sai vett joodud (selle vee toomine oli ka paras katsumus, sest kui värised külmast palaviku tõttu ...), süüa ei tahtnud midagi.

Kolmanda päeva, so pühapäeva hommikul, vastas perearst (mul on väga hea perearst, vastab ka pühapäeval), et ma peaksin siiski haiglasse minema, tundub olevat mingi tõsisem värk. Ok ok ... no lähen siis (ma olen eelnevalt terve inime olnud, isegi oma spordiga tegeledes, mandlid välja arvatud). No aga kuidas sa sinna haiglasse (perearst arvas, et läänepoolsem Tallinnas) saad, naine ju autoga maal! Ise tuigud nagu sigalakku täis jota.

Ma ei oska siiani mõista, miks ma taksot ei kutsunud või kiirabi ... helistasin sõbrale nimega Tarvo. Äran'd jama, et alles kolme tunni pärast saad mulle külla tulla ... ah et mis mul viga ... ei ole pohmell, miski imelik haigus küljes ja vaja haiglasse EMO-sse ... see kolm tundi unustati ... ma sain oma palavikus ihu vaevu riidesse kui ta juba kohal oli ja auto poole suundudes ta raibe veel irvitas, et noh, vaprusevärinad WÄ? Mida sa wäätad, inimene on ju haige ometigi, kaasa peaksid tundma! Paluks auto uks lahti teha ja turvavöö õrnalt kinni panna ja mitte möliseda!

Nii muuseas: sellisega sai mitu aastat tipi ühikas koos ühes toas elatud. Õudne, onju :-P Sellist Eestit me siis tahtsimegi, et ta kohe laibastuvat inimest mõnitab? Noorus on hukas, ütleks ma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar