Teisipäev, 21. juuni 2016

2016 UUS OPERATSIOON III
Arst ühendus, et varasemalt kokkulepitud ajal ta peaks olema mujal ja et kas saame kokkuleppele uuringu uue aja osas. No mis seal siis ikka, ma liigutatav inimene. Sai siis uuel õhtusel ajal ka ära käidud. Suur maja üsna tühi, registratuurid ja infod enam ei tööta, kellele ma oma 5.- annan visiiditasu? nad vist polekski tahtnud, sest mingi kolme viimase kuu sees külastusi loetakse kokku jne ...

Arst juba ootas, uks oli lahti. Midagi oli imelik, kuidagi selline tunne oleks, nagu oleks hea sõbraga kuskil kohvikus kokku saanud. Vaatasime arstiga koos mitmelt ekraanilt varasemaid uuringu fragmente, et näe, siin see roheline on kurja juur, see on ju tagasivool. Siin veel see ja too ja nii edasi.

Ega siis midagi, esmalt sellili, kleepsud külge, tuttav asend ja läkski silikooni kulutamiseks. Tavaliselt külje peale keerates ilmnevad ka rütmihäired, aga seekord käitus süda kenasti. Huvitav tähelepanek oli see, et neid kodade virvendusi eelnevas mahus ei esinenud, ekraanilt ju näeb täpsemalt.

Aru ma ei mõista, kuidas saab kurta pikkade ravijärjekordade üle, kuna ma sain peale uuringut aja teise spetsialisti vastuvõtule ca 2 nädala pärast? Vaadates õhtul oma emaile siis ka kolmanda spetsialisti (vt EDIT) juurde saamine on veel ehk selle kuu sees võimalik. Ei, ei ole tasuline vastuvõtt. Või siis olen nii haige, et lõpp pole kaugel ja et patsient vähem blogiks ...?

EDIT: kolmanda eriala spets lajatas kohe saatekirjaga. Üritasin selgitada, et mul ei ole seda vaja (jälgimisele ja ravile jäetav, endise nimega tagasikutsutav). EI! Ülevalt poolt tuli käsk ja nii on ja kui saatekirja pole siis maksate täismahus ise!
No eks näis, sai asjaomastele teabenõuded välja saadetud. Ühest riigiasutusest (aimate isegi) tuli juba niivõrd arusaamatu vastus, et tekib kahtlus inimese terves mõistuses.

Elame ja näeme!


Kolmapäev, 1. juuni 2016

PADJAGA või PADJATA

Eks ma mõtlesin kaua, et kas midagi üldse kobiseda öövalves magamise teemal või mitte, sest olen seda reaalset magamist ju palju näinud. Parem ikka arengule (olgu see siis kasvõi minu kui maksumaksja arvelt õdede/arstide palga areng) kaasa aidata, sest kes sind ikka vahepeal aitab (loe: arst), kui sa ennast lõppeks ikkagi ise aitad.

Nüüd tuleb see tüüpiline lause: kui mina haiglas olin ... see ei olnud vene ajal, see oli 2011, päris uus ja moodne aeg. Või mis?

Loomulikult magati ja kipun arvama, et magatakse ka edaspidi. Naiivne oleks teistmoodi arvata.

Osakonna uks pandi mingi kell seestpoolt lukku, osakonnavälised tegelased pidid kellanuppu litsuma ja siis uuriti, et mis vaja. Ükskord sattus sinna inimene oma meeltesegaduses teisest osakonnas ja hoopiski teiselt korruselt. Õnneks tegelase küljes olevate meditsiinivahendite abil saadi aru, millise osakonnaga võiks tegemist olla ja tegelane aeti tema arvates tema voodist jalule ja toimetati oma osakonda.

Oma järsult muutuva kehatemperatuuriga olin ju vahepeal pisike "ventilaator" krampidega. Mõni öö enne seda põhjalikku sündmust oli sama krambijuhus, lihtsalt ma ei saanud siis aru, millega täpsemalt tegu. Küll aga jagas aju matsu välja, et pean minema küsima abi. Ikka jah ja jälle palavik üle +40°C, kuidagi turvavalgustuse saatel komberdades üritasin puhkenurgas nurgadiivanil magavat õde äratada, tulemusteta. Üritasin vene keeles selgitada, mis mul viga on, aga vastus oli, et hommikul vast ...

See võis olla see hetk, kus mul hakkas kõigest, sh ka minust endast, olema ükskõik. Vahet pole, kas olen elus või surnud, maksan makse või ei. Kas kaasa ja lapsed nutavad haual või ei.

Õnneks ega ei juhtunudki midagi erakordset, krambitasin oma palavikusööstud ilma abita ära (lahti saetud rinnakuga ei ole see üldsegi kohe mitte nõrga valuga) ja järgmisel päeval ostsin suuremas koguses paratsetamooli (apteek ju samas kohas).

Samas intensiivis tuli alati põles. Sai siis ka üks hommik uuritud, et mis mu näitajad olid, selgitati kenasti, et selliseid (loe: konkreetselt eluohtlike) sündmusi polnud, aga oli selliseid ja selliseid. Kuna ma viibisin intensiivis suht pikalt vahelduva eduga siis ...

Kaaspatsientidega muljetades (ju nad panid siiski mu häda tähele) selgus ka põhjus, miks on koridoris olevas "raamis" hommikuti tekk ja padi. Raamiga viidi patsiente opile. Eks ikka selleks, et raviv personal sellel raamil öösiti magada saaks.

Minul ükskõik, kas nad magavad või magavad raamil või kuskil mujal: kui abi saab siis on magamine OK!

PS! Olen ka ise oma töödega seoses nädal järjest 2÷3h öösel magada saanud ja ega üle nädala nii vastu pea. Lõppeks läheb unerütm nii sassi, et oledki üleval, ja selle rütmi tagasisaamine on raske.

PS2! Nägin netis ka ühte keset Eestit asuva suuremat sorti haigla teemaga fotot arstist, oli vist õkva op.ruumis padjaga, patsiendi küljest punased voolikud rippumas: kuidas küll näiteks mind söönud kurjade batsillide näol oli tagatud steriilsus? Minu arvates jaburdus³.