ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 2      TARTU, 1

Perearstilt suunamiskiri. Kohver kokku ja bussijaama. Oleksin võinud autoga ka minna, aga ... mis ta ikka vedeleb niisama keset talve Tartus ja eks seda lähe naisel ka vaja.

Ma polnud juba väga palju aastaid bussiga sõitnud ja plaanisin siis uurida, mida tähendab see LUX versioon. No juba väljast oli aru saada, et siit üks lux sõit tuleb. Bussijuht sattus ka olema selline muhe päss ... igati positiiivne algus reisile. Keegi mu kõrvale istuda ei tahtnud, klapid pähe ja ekraani uurima. Arvuti ka tööle, moblast nett külge ja pisut töömeile.

Ja nii kiiresti see sõit kulgeski, väga mugav.

Tartus takso ja haiglasse. Juba taksos sain aru, et siin linnas käib elu ikka tunduvalt ... aeglasemalt ja personaalsemalt. Olen haiglates juba mitu korda olnud, aga see taksojuhiga lõõpimine maast ja ilmast tegi olemise kuidagi erksaks ja rõõmsaks. Õkva haigla vajaliku ukse ette viidi.

Nagu ikka, retseption, dokumendid. Rutiin, inimesed mornid. Liigseid repliike ei mingisuguseid. Hommik, äkki magavad? "Minge alla korrusele, riietumisele ..." . Ja kuidas ma sinna saan, ma olen Abruka saarelt ja esimest korda mandril (vennaga kasutame seda väljendit ikka, kui jälle kuskil haiglas vaja kuskile jõuda)? Tädi vaatas ikka väga imestunud pilguga mind.

Lõppeks jõudsin muidugi sinna allkorrusele, jälle seesama iseloomulik lehk. Esimene märkus: arstidele ei meeldi, et te olete osakonnas tolle ratastel järelveetava kohvriga. No mis suur kohver see ikka on: vaevu mahtus 17" süler ära. Nagu ma alati vastan: hakkab sobima, hakaku või nutma.

Leidsin siiski osakonna üles ja uksest sisse ja ... tundus olevat põhjapoolse haigla sarnane õdede valvepost (huvitav, kas ka ilma netita?). Nagu ikka, kes olen ja mis olen ja siis nende poolt pisuke palve: neil pole palat veel valmis (kuigi eelneva kokkuleppe kohaselt saabusin õiges ajavahemikus) ja et ehk ma ootan. Ei noh, kuhu mul ikka kiiret, planeeritud ravi ja eks ma siis oota. Vaja ainult kuhugi istuda, püsti ei jaksa ju pikalt seista.

Õde avastas, et selle ootamise ajal saaks tema minuga dokumendid korda ajada. Küsis haiguslugu. Ma siis pakkusin 7cm paksu sisukorraga kausta või mälupulka.

Ütleme nii, et mind vaadati üsna imestava pilguga. Huvitav, Tartusse polegi tehnikasajand jõudnud? Õde suutis siiski kaustast vajalikud andmed sisse toksida. Ainus, mis talle ja ka mulle endale ei meeldinud, oli mööda koridore kõmpides tõusnud vererõhk.

Ja siis tuli aeg suunduda palatisse ...

Ahsoo jah, üks Indrek, nõuka aegselt kõikidele tuntud Indrek, oli tulnud tooma suurt suurt sületäit roose kellelegi. Nagu hiljem selgus siis tänuks tervise parandamise eest. Mina ootasin, kuniks õde saab oma arvutitööd tehtud, Indrek ootas veel kauem. Vot kus on nõuka aegne koolitus mehele!

Põhjapoolses haiglas ütles õde õkva, et sellised asjad on neil keelatud. Saate aru küll, millised sellised. No lilli võis ikka tuua jah, aga kui asi ümbrikule jne läks siis ... võimalik, et ma ei näinud ka kõike. Mina ostsin jäätist, vähemalt kuidagigi rutiinist välja.