02 veebr 2025
Anu saates onkoloogika võttis ikka hinge kinni küll. 

 Jaanuar 2025
Teate Vennaskonna laulu "täna jälle joome bensiini" ja sealt A76 ... aga minul hoopiski "täna jälle" radioaktiivne jood ja magnetid ja sinikas veenil.

 dets algus 2024,
Kõik on järsku tõmblema hakanud. Ma ise pole kuskile vastuvõtule soovinud.  Perearst siiski käskis "läbida" uued südameuuringud, sest pole juba pikka aega tehtud. No kui ma olen "elukohajärgsesse" saadetud (seda pole olemas) siis kes teeb? Siin on saatekiri: tegutsege!

EKG näitas 24h jooksul pisut üle 30 ohtliku episoodi. EHHO veel tulemas. Selgus, et ma olen veel ka mitmed kilod (ei, mitte kaks) alla võtnud, tea kas töiste tegemiste tõttu. Kodukontor on ju tore, aga siiski peab ka objektile ilmuma.

Tolle EKG osas jäin ise ka mõtlema, et juba mõnda kuud pole süda sees nö lõhkunud, kui siis ainult tõsisemat sorti ilma muutuse juhul. See pisut üle 30 ohtliku episoodi on kahtlaselt väikeseks kujunenud, kunagi nö algusaastatel oli üle 1000.

 Aug 2024
Palju on verd süda kuhugi pumbanud ja vett merre voolanud. Juhtunud on palju spetsiifilist ja pole mõtet tavakodanikku sellega tüüdata. Nii mõnegi digiallkirjastatud dokumendi ja nende koosluse alusel tundub minu ravi (mille hulgas peaks olema ka jälgimine, et millal siis uuesti lõigata), lõppenud.

Seega edaspidi võib tulla ainult mustades toonides uudiseid. Aga võibolla panen ka jaburdustele reaalsete arstide nimed ja digidokumendid külge ja avalikkusele letti. Kes teab.

TÄHTIS UUDIS: Mitraalklapi remont töötava südamega

Minuni see vast ei jõua, sest olen saadetud kuhugi elukohajärgsesse raviasutusse (mida pole olemas).

 Sept 2023
Huvitav artikkel: https://sakala.postimees.ee/7853488/eriarstile-paasemine-on-endiselt-onnemang-300-vastuvotuaega-laks-kahe-tunniga 

Terve mõistusega inimene ei helista, saadab pigem emaili.
Tervise infosüsteemi põhimäärus
(2) Üleriigilise digiregistratuuri ootejärjekorra aega pakutakse ja pakutud aeg kinnitatakse andmesubjekti määratud sidevahendi kaudu.

Sooviavaldusele digiallkiri ja saata email, kogu lugu. Kui aega ei tule siis tuleb vitsa anda.

 2023 märts ikka veel
Mingis hullumeelsuses oli keegi pannud põhjapoolse suure haigla vastuvõtuks kardioloogi aja. Mina matsu lahti ei jaganud, et miks, just sai ju süda rütmi.
Läksin siis huvist kohale ja ohsaaaa säde, ülemine vererõhk üle 200, EKG oli kui Browni liikumine. Ju siis kõmpisin bussipeatusest liiga kiiresti kohale. Eriti pahur kardioloog oli. Ei osanud ta midagi mõistlikku öelda, kui uurisin, et miks ma olen kohale käsutatud. Ega ta ka võlgu jäänud: epikriis on nii "vägev", et järgmise puude ekspertiisi otsuses olen raudselt üdini terve.

Nii palju oli siis tädist "kasu", et saatis kirurgi vastuvõtule. Esimene kirurg arvas, et ta juba nii vana, et minu seisundit arvestades tema mind enam ei jõua lõigata, skalpell nüri jne sada häda. Saatis teise, noorema kirurgi vastuvõtule. See vaatas esimest korda epikriisi ja ... no veel ei ole midagi taas lõigata. Mõlemad vastuvõtud ca 10 min, aga arved Tervisekassale olid kopsakad.

Viimane laks tolle pahura kardioloogi poolt oli siis rütmoloog. Too tädi lajatas kohe: miks te siin olete. Ma vastu, et kust mina tean, kästi tulla. Oi te oleks tahtnud tolle tädi nägu näha! Üldiselt jättis küll asjatundliku inimese mulje, aga suhtumine patsienti oli küll selline, et miks te arsti segate. Sain ka lisaks uue tableti, täitsa mõjub lausa.

Nüüd lähimal kuul ajal planeeritud mõned huvitavad külastused ja ehk saab jälle südame rütmi. Nö Jaanipäevaks.

 2023 märts
Ei tule mingit kevadet, lund sajab, külm, teed on libedad.

Määratud päeval siis idapoolsesse suurde haiglasse: teie kontakti isikud olemaiie koos mobilnõi number. Ma vastasin siis nagu seaduses ette nähtud: kohalik omavalitsus. Tädi kenasti selgitas, et ta ei saanud ees- ja perekonnanimest hästi aru ja ulatas paberi ja pliiatsi, et kirjutage, ta siis trükib sisse arvutisse. Ma jäin hetkeks mõtlema, et äkki kirjutaks Kohalik Omaviletsus, äkki saab aru. Ei hakanud tema niigi segaduses aju veel rohkem üle koormama ja selgitasin, et pole mingit kontaktisikut. Minu enda mobilnõid ta enam ei tihanud küsida, see oli juba süsteemis 00000000. Tõmbas paberil sellele veel juti peale. Paberid kausta ja riietehoidu.

Lift oli pisike ja eks seepärast vast tuligi kaua oodata. Mõnda vast poetati sinna küll võitatud kingalusikaga. Osakonnas nagu tavaliselt, õdede "baarilett", juhuslikult minu arst kah kohal, tered ja nii edasi, arstilt kontrollküsimus, et kas vot see verevedeldaja on ikka võetud. Ma vastasin resoluutselt: EI! Tekkis piinlik hetk. Pinge sai maandatud, kui selgitasin, et ma pean ju 2022 lõpust alates teist verevedeldajat võtma ja see on võetud.

Väga hea! Palatites ruumi polnud, seega intensiivi jälgimissaali pikali. Kohe igasugu juhtmed ja kanüülid külge, 2x minutis üks tilk samamoodi. Ma siis uurisin, et miks te seda teete, kohe 30 min pärast olen alumisel korrusel mõõka neelamas klapi ultraheli tarvis. Nemad vastu, kord on selline.

Edasi järgnes tavapärane, sellest pole mõtet siin pikalt jahuda. Lõbusaks tegev tuimestus/narkoos sees ja üles tagasi, väideti, et kohe läheb paugutamiseks (elektriga rütm paika). Ei läinud midagi. Alles kaks tundi hiljem. Ma oleks saanud vahepeal Teamsi kaudu koosolekul osaleda, ei saanud ja passisin niisama.

Ja siis järsku, porgandi korjamise metallkorvis toodi utka. Keegi ei rääkinud midagi, mida ma sellega tegema pean. Mingeid kardinaid ette ei tõmmatud. Oleks mul kunstniku hinge siis oleks võinud ju keset intensiivi jälgimissaali teha võistukusemise häpeningi, aga teise seina ääres olevad vanamutid oleks vast selle peale kreepsu saanud.

Edasi läks nagu tavaliselt: anestesioloogi küsimused (milleks ma siis selle küsimustiku täitsin?) ja propofooli laks ning oligi signaal kadunud. Minu jaoks mingi a la 5 sek ja uuesti teie ilmas tagasi. Tegelikult oli kulunud vist veerand tundi.

Mingit häirenuppu kuskil polnud, voodi liigutamise pult oli ka ära peidetud. Ma siis ajasin end kõikide nende voolikute ja juhtmetega istuli ja võtsin aknalaualt oma mobla, et mis kell on (peale taolist protseduuri tuleb 2h oodata). Oi jeerum, kohe hakkas kohale voolama igasugu rahvast. Ma tean, et nad kahtlustasid narkoosi järgset meeltesegadust. Isegi mu enda arst tuli kohale: kell on kaks! minge voodisse tagasi! Ei noh, kuhu ma siis veel läheks? Põiele? Mingi tilguti oli pandud ja ma pidevalt keerasin toda kinni, õde oli hädas, käi ja kontrolli kas ikka tilgub kaks tilka minutis. Ma lihtsalt ei soovinud, et põis voodis lõhkeb. Või siis teha kunstnikuhingeline häpening?

Lõppeks süda rütmis, 2h möödas, minge koju! Jope ja saapad pandi õkva voodisse (lina oli juba niikuinii verine). Aga kus püksid ja särk ja kampsun on? Need olid ära peidetud. Ja ega keegi ei öelnud ju ka. Ma siis lolli peaga ootasin ja ootasin kuni käratasin. OIH, öökapi sahtlis on! Hämmastav.

Sisuliselt ollakse klapid silme ees ja patsiendi vaatenurgast ei osata midagi teha. Ja ega ei kuulata ka.

Tuli oma eriala proff, minu kardioloog. Paberid pihus, parandas milligramme, nimetusi, edasised plaanid. Sain selle paberi endale kui mitteametlik dokument, ma olin igati nõus (kui kuskilt leitakse siis vähemalt uusimad andmed taskus). Kuni järgmise korrani.

Kuhu kirjutada toidu jagajale info, mis intensiivi voodinumbrile milline kandik toiduga viia? Eks ikka markeriga salfakale.