laupäev, 30. jaanuar 2021

 2021 jaanuar

Isegi viirus ei taha mind!

Lähikondsed positiivsed ja juba ka kõik suht koht lihtsalt läbi põetuna taas terved jne ... minule külge ei hakanud.

Taaskord avastasin, et Töötukassa inimesed (osalise töövõime hindamine) huvituvad minu arvates põhjendamatult minu terviseandmetega, hindamine alles kaugel. Loogilist vastust neilt saada on lootusetu.

UUENDATUD veebruaris: ca 3 nädalat pole suutnud suuremat sorti põhjapoolne haigla saata arstide korralisi vastuvõtuaegasid. Võimalik, et korraline ravi ongi edasi lükatud. Aga mis saab osalise töövõime ekspertiisist? Hakkame kõik terveteks, sest epikriise pole?

neljapäev, 24. september 2020

 2020 Areneme

Kümme aastat tagasi öeldi artiklis tehtu kohta ulme, täna Eestis reaalsus.

LINK

pühapäev, 20. september 2020

 2020 august

Lõppeks siis erinevate uuringute kokkuvõte ja arutelu, et kuidas edasi. 
Selge oli see, et südamepuudulikkuse näitaja oli tuhande alla tõusnud, aordiklapp on oma 5cm "täis saanud" ja ... ja ka mitraal tahab remonti ja ... ja et olge siis valmis üheks või kaheks lahtise rinnakuga südameopiks.

kolmapäev, 1. juuli 2020

2020 suvi

Hurra, pulss 140 ja ülemist vererõhku ei jõua üle 100 lükata.

Läksin täitsa ise (linnaliiniga) põhjapoolsema suurema haigla EMO-sse. Nooremapoolsem eesti keelt kõnelev vene näitsik luges lausa huviga minu viimast 2020 epikriisi ja nägu läks järjest süngemaks. Võttis ära viieka ja vastu sain järjekorra numbri kommentaariga, et teil on punane triaaž, uks nr 1.

Ja kassanäed, kuluski umbes 10min, kui siis triaažiõde luges sama usinalt minu viimast epikriisi ja veel mõnda paberit. Nüüd teeme EKG. Nähtu talle kohe üldse ei meeldinud. Käepael ümber käe ja nüüd läheme jälgimissaali. Ei, ei ole vaja ratastooli, ma saan ise ka kõndida. Neiu vaatas mind väääga imeliku pilguga. Mis? Mul pole ju midagi viga! Polnudki, sest mina ise ei tundnud mingeid vaevusi ega ebameeldivusi. Juba nädal aega ei tundnud.

Nagu tavaliselt, voodisse, lina peale, vasaku tissi ümbruskonda kleepsud ja juhtmed külge, pea kohal aparaat hakkas juba erroreid raporteerima, ei jõutud vererõhu mansettigi panna ja pulsimõõtjat. Mingi õe moodi tegelane käis siis seda aparaati pidevalt vaigistamas, sest see tilin hakkas juba arste ja tegelasi endid ka häirima. Mul oli täitsa suva.

Siis tuli üks nooremapoolsem näitsik, ma ei teagi, kas ta oli arst, nime ütles küll. Uuris ja puuris, et miks ma end ikkagi 160 pulsiga ja minu südame ja klappide räbala seisukorraga seoses halvasti ei tunne. No kust mina tean! Ma läheksin hea meelega koju tagasi, aga kardioloog nädal tagasi käskis rangelt, et ma pean KOHE pöörduma EMO-sse, kui mul taas pulss kõrge. Kust mina pean teadma, miks ma juba ei ole meelemärkuseta!

Veeni lisati mulle tuntud ravimit, .oO° milline mõju, siis veel lisaks, ... klge, palju sai vist. Nabapekk võeti õrnalt sõrmekeste vahele ja SUTSAKI verevedeldaja läks teele, lisandus masseerimine, kuna kipitab ju. Pulss hakkaski langema, aga rütmi endiselt polnud ja olemas olev rütm oli ikka väga kaootiline.

Järgnes silikooniga vasaku "rinnalihase" uuring EHHO mõttes, siis otsustati, et kui juba siin oled siis paneme kuuli ka rihmadega suhu, kuulis auk sees (ei olnud sadomaso), sealt lükati söögitorru taas EHHO aparaat. Poole uuringu pealt läks seltskond väga elevile, selgus, et süda oli ise rütmi läinud, polegi kõrgepinget vaja. Kohe tuleb õde ja lükkab teid ratastoolis jälgimissaali tagasi. Ootasin, ootasin veel, keda polnud, oli õde. Ma siis tõusin püsti ja hakkasin ratastooli lükates ise jälgimissaali tagasi liikuma. Kuna minu nägu juba teatakse siis vastutulev med.personal uuris, et kuhu ma üksi lähen. Ma vastasin, et klge, kus surnukuur on ja miks teil siin suurem osa uksi kinni on. Diskrimineerimine! Ca pool tundi läks aega, kui õde ähkides joostes mu üles leidis ja tagasi lükkas. Ise oli jälgimissaalis nii õnnelik, et leidis kaotsi läinud patsiendi üles. Aga miks ma pean pool tundi ootama, EHHO kabinet juba kolm korda helistanud!!!

Lootsin, et saan minusse süstitud kenasti välja oleskleda, sest omal jalal ma poleks ravimite mõjul küll koju jõudnud. Ei ei, meil on voodikohta vaja. Heh, teil võib ju vaja olla, aga mina siit enne poolt tundi ei lahku, kuniks olen veendunud, et minestuse tõttu kuskil asfalt näkku ei karga. Oi te oleks tahtnud nende nägusid näha! Lükatigi raamiga jälgimissaali kahte osa eraldava vahekäigu serva kellegi kirjutuslaua juurde. Ja otse loomulikult jäin ma valdavalt kõigile ette. AGA MUL OLI ÜKSKÕIK.

Seekord joodikuid räuskamas ei olnud. Kahju oli nendest vanainimestest, kes ei saanud aru, kus nad on ja mis nendega tehakse. Ja otse loomulikult need "tavalised asjad": kellelegi oli vist pasun sulgurlihasesse pandud, teine oskas flöödiga isegi nooti vahetada.

LISATUD: kogu asi läks Haigekassale maksma ca 250.-


pühapäev, 15. märts 2020

2020 märts
Arusaamatu on lugeda viiruse kriisi näol inimeste paanikat, et nad peaksid kaks nädalat "karantiinis" püsima. Minu põhihaiguse nimes on "äge nakkuslik jne" ja keegi pole siiani karantiini tahtnud panna, aastaid.
Kunagi haiglas sai ka veedetud kahe nädala (või siis viie nädala) asemel hoopiski kaks ja pool kuud! Ei tahaks väljenduda, et pooleldi nagu vangla oleks olnud (ma pole vanglas olnud, ei oska võrrelda), aga piirangud olid ja ega nigela tervise tõttu väga liigelda ka ei viitsinud.
Kümme aastat tagasi vaadati mind kui tulnukat, kui rääkisin, et minu tervise huvides tuleb maski kanda ja kindaid jne ... nüüd vastupidi. Õnneks mind väga ei huvita, minu veres ootavad kaks tunduvalt tõsisemat kurjamit, kui see koroona viirus, uut võimalust.

LISATUD: peaks minema haiglasse korralisi vereanalüüse andma ja ka uuringule, aga haigla ei suuda vastata, kas võin kohale tulla või mitte. Üldises plaanis ei tohiks minna, aga siis viidatakse eranditele.
Kui patsient otsustab siiski kohale mitte minna siis öeldakse, et patsient on paha, ei tulnud ju isegi mitte kohale. Kui patsient läheb kohale, siis kurjustatakse, et miks tulid siia viiruste pessa, kohe koju tagasi.

LISATUD2: väidetavalt pidi raviarst patsiendile helistama. Huvitav, milline seadus kohustab telefoni ja numbrit omama? Ei helistanud ükski raviarst, et mis edasi saab.

esmaspäev, 2. märts 2020

2020 esimest korda EMO-s
Koroona pässidele oli sirmidega omaette nurgake tehtud. Need sirmid vist olid mõeldud nende diskrimineerimiseks, sest suurest telekast ei näe ju ei suusatamist ega teisest telekast vastuvõtu infot.
Taaskord, me nõuame teie telefoninumbrit. Ma vastan, et mul pole nummerit, seadus ka ei kohusta. Möh? No enamvähem tahetigi juba tagasi saata, et me siis ei ravi kah, aga eks tuli siis ka kõvemat häält teha.
Igatahes triaažiõde sai üsna kiirelt aru, mis täpsemalt viga ja oh imet: luges süvenenult minu poolt antud ühte A4 (minu põhihaiguse viimane epikriis) ja inimese näoilmest võis juba aru saada, et seis on keeruline ja tõsine (ei olnud minu üks põhihaigustest, täiesti uus ja valurikas haigus). Küsisin, et kas ma valuvaigistit saaks, et kodus võetu mõju hakkab lahtuma. Ja-jah, minge arsti kabineti ukse taha ja kõik saab korda. Ei saanud, poolteist tundi kannatasin järjest tugevnevat valu.

Ja TAASKORD arst ei suuda teha vahet, mis asi on aordiklapp ja mis asi on mitraalklapp ja kas ja kuhu on klapiprotees paigaldatud! Ei suuda lugeda ei epkriisist (pidin ikka lausa ise oma käega selle ühe paberikese talle nina alla panema) ega suuda aru saada ka patsiendi selgitustest. Epikriisis järjekordselt mingi soga kokku kritseldatud.

Ainus positiivne asi oli valuvaigisti süst. Ilma selleta poleks vast koju tagasi jõudnudki. Õde valmistas süstla ette ja siis jäime teineteisele silma vaatama. Ma siis küsisin, et kas siin majas  tehakse süsti mingil teisel viisil, kui seda tavaliselt, et mida ma tegema pean. Selgus, et õde häbenes öelda, et see süst tehakse tuharasse. Vähemalt oskas ta nalja teha: nüüd on lisaks kannikas ka valus!

teisipäev, 18. veebruar 2020

2020 "Vanad tuuled" ehk MOTT
Ei imesta, et lõppeks see põhjapoolsem suuremat sorti haigla nö vahele jäi patsientide (üks lausa surnud kah) delikaatse info nuhkimisega. Ühe omamoodi populaarse ajakirjandusväljaande artikli kohaselt lausa üle 100 sama asutuse tegelast uurinud patsiendi infot: LINK

Jääb ainult üle imestada, et kas tolle asutuse tädi Terje (andmekaitse) teeb püsivalt tööluusi ja saab selle eest veel ka palka? Või siis vastupidi: tädi Terjel tööd nõnna palju, et ei jaksa äragi teha? See on see turumajandus: pakkumise ja nõudluse tasakaal, khm.

Ma vaatasin kah digiloo logiraamatust, kes mind siis uurinud on. No esmalt perearst, tema peabki. Kui ei uuriks, oleks jälle jama. Siis järgnesid perearsti nn toetav personal. Nendega sama lugu. Siis suuremate haiglate ja EMO-de tegelased ja assisteeriv personal, OK.

Ja siis lambist mingid suvalised pässid (ka sellest suuremast haiglast), kel pole minu arvates minu tervisega mingit pistmist. Saatsin emaili, et klge, rääkige mulle ka mida leidsite (äkki tuleb kasuks) ... vaikus. Ju siis häbenevad, et vahele jäid.
Mida sa ikka häbened, vasta ja teeme ehk koostööd.