reede, 14. mai 2021

 2021 uued ekspertiisid

Selline imelik asi juhtus, et Töötukassa eksperdi arvates on mul raske tegutsemispiirang  liikumise valdkonnas, aga sotsiaalkindlustuse ekspert arvas, et kerge. Seega olen tööajal raske liikumispuudega ja nädalavahetusel ning peale tööd kerge liikumispuudega :-)
Vähemalt ühte asja tehti mõistlikult: seisund tuvastati pikemaks ajaks, ei pea iga aasta tõmblema.

laupäev, 20. märts 2021

 2021 märts

Perearstikeskusest helistati, et vaktsiini saab, mina riskirühmas ja AZ. Epikriisi läks kirja, et eluohtlik ja ei mingit süsti.

Hiljem perearstiga muid teemasid arutledes, sain teist sorti vaktsiini. Süsti saamiseks tuli ümber maja tiirutada, sest igal uksel oli silt, et vaktsineerimine toimub "teisest" uksest. "Teisel" uksel oli sama silt. Lõppeks süst tehtud (väga kiirelt! ühikuks minut) ja ei mingeid kõrvalnähtusid. Teise süsti järel polnud kah mingeid kõrvalmõjusid.

laupäev, 30. jaanuar 2021

 2021 jaanuar

Isegi viirus ei taha mind!

Lähikondsed positiivsed ja juba ka kõik suht koht lihtsalt läbi põetuna taas terved jne ... minule külge ei hakanud.

Taaskord avastasin, et Töötukassa inimesed (osalise töövõime hindamine) huvituvad minu arvates põhjendamatult minu terviseandmetega, hindamine alles kaugel. Loogilist vastust neilt saada on lootusetu.

UUENDATUD veebruaris: ca 4 nädalat pole suutnud suuremat sorti põhjapoolne haigla saata arstide korralisi vastuvõtuaegasid. Võimalik, et korraline ravi ongi edasi lükatud. Aga mis saab osalise töövõime ekspertiisist? Hakkame kõik terveteks, sest epikriise pole?

neljapäev, 24. september 2020

 2020 Areneme

Kümme aastat tagasi öeldi artiklis tehtu kohta ulme, täna Eestis reaalsus.

LINK

pühapäev, 20. september 2020

 2020 august

Lõppeks siis erinevate uuringute kokkuvõte ja arutelu, et kuidas edasi. 
Selge oli see, et südamepuudulikkuse näitaja oli tuhande alla tõusnud, aordiklapp on oma 5cm "täis saanud" ja ... ja ka mitraal tahab remonti ja ... ja et olge siis valmis üheks või kaheks lahtise rinnakuga südameopiks.

kolmapäev, 1. juuli 2020

2020 suvi

Hurra, pulss 140 ja ülemist vererõhku ei jõua üle 100 lükata.

Läksin täitsa ise (linnaliiniga) põhjapoolsema suurema haigla EMO-sse. Nooremapoolsem eesti keelt kõnelev vene näitsik luges lausa huviga minu viimast 2020 epikriisi ja nägu läks järjest süngemaks. Võttis ära viieka ja vastu sain järjekorra numbri kommentaariga, et teil on punane triaaž, uks nr 1.

Ja kassanäed, kuluski umbes 10min, kui siis triaažiõde luges sama usinalt minu viimast epikriisi ja veel mõnda paberit. Nüüd teeme EKG. Nähtu talle kohe üldse ei meeldinud. Käepael ümber käe ja nüüd läheme jälgimissaali. Ei, ei ole vaja ratastooli, ma saan ise ka kõndida. Neiu vaatas mind väääga imeliku pilguga. Mis? Mul pole ju midagi viga! Polnudki, sest mina ise ei tundnud mingeid vaevusi ega ebameeldivusi. Juba nädal aega ei tundnud.

Nagu tavaliselt, voodisse, lina peale, vasaku tissi ümbruskonda kleepsud ja juhtmed külge, pea kohal aparaat hakkas juba erroreid raporteerima, ei jõutud vererõhu mansettigi panna ja pulsimõõtjat. Mingi õe moodi tegelane käis siis seda aparaati pidevalt vaigistamas, sest see tilin hakkas juba arste ja tegelasi endid ka häirima. Mul oli täitsa suva.

Siis tuli üks nooremapoolsem näitsik, ma ei teagi, kas ta oli arst, nime ütles küll. Uuris ja puuris, et miks ma end ikkagi 160 pulsiga ja minu südame ja klappide räbala seisukorraga seoses halvasti ei tunne. No kust mina tean! Ma läheksin hea meelega koju tagasi, aga kardioloog nädal tagasi käskis rangelt, et ma pean KOHE pöörduma EMO-sse, kui mul taas pulss kõrge. Kust mina pean teadma, miks ma juba ei ole meelemärkuseta!

Veeni lisati mulle tuntud ravimit, .oO° milline mõju, siis veel lisaks, ... klge, palju sai vist. Nabapekk võeti õrnalt sõrmekeste vahele ja SUTSAKI verevedeldaja läks teele, lisandus masseerimine, kuna kipitab ju. Pulss hakkaski langema, aga rütmi endiselt polnud ja olemas olev rütm oli ikka väga kaootiline.

Järgnes silikooniga vasaku "rinnalihase" uuring EHHO mõttes, siis otsustati, et kui juba siin oled siis paneme kuuli ka rihmadega suhu, kuulis auk sees (ei olnud sadomaso), sealt lükati söögitorru taas EHHO aparaat. Poole uuringu pealt läks seltskond väga elevile, selgus, et süda oli ise rütmi läinud, polegi kõrgepinget vaja. Kohe tuleb õde ja lükkab teid ratastoolis jälgimissaali tagasi. Ootasin, ootasin veel, keda polnud, oli õde. Ma siis tõusin püsti ja hakkasin ratastooli lükates ise jälgimissaali tagasi liikuma. Kuna minu nägu juba teatakse siis vastutulev med.personal uuris, et kuhu ma üksi lähen. Ma vastasin, et klge, kus surnukuur on ja miks teil siin suurem osa uksi kinni on. Diskrimineerimine! Ca pool tundi läks aega, kui õde ähkides joostes mu üles leidis ja tagasi lükkas. Ise oli jälgimissaalis nii õnnelik, et leidis kaotsi läinud patsiendi üles. Aga miks ma pean pool tundi ootama, EHHO kabinet juba kolm korda helistanud!!!

Lootsin, et saan minusse süstitud kenasti välja oleskleda, sest omal jalal ma poleks ravimite mõjul küll koju jõudnud. Ei ei, meil on voodikohta vaja. Heh, teil võib ju vaja olla, aga mina siit enne poolt tundi ei lahku, kuniks olen veendunud, et minestuse tõttu kuskil asfalt näkku ei karga. Oi te oleks tahtnud nende nägusid näha! Lükatigi raamiga jälgimissaali kahte osa eraldava vahekäigu serva kellegi kirjutuslaua juurde. Ja otse loomulikult jäin ma valdavalt kõigile ette. AGA MUL OLI ÜKSKÕIK.

Seekord joodikuid räuskamas ei olnud. Kahju oli nendest vanainimestest, kes ei saanud aru, kus nad on ja mis nendega tehakse. Ja otse loomulikult need "tavalised asjad": kellelegi oli vist pasun sulgurlihasesse pandud, teine oskas flöödiga isegi nooti vahetada.

LISATUD: kogu asi läks Haigekassale maksma ca 250.-


pühapäev, 15. märts 2020

2020 märts
Arusaamatu on lugeda viiruse kriisi näol inimeste paanikat, et nad peaksid kaks nädalat "karantiinis" püsima. Minu põhihaiguse nimes on "äge nakkuslik jne" ja keegi pole siiani karantiini tahtnud panna, aastaid.
Kunagi haiglas sai ka veedetud kahe nädala (või siis viie nädala) asemel hoopiski kaks ja pool kuud! Ei tahaks väljenduda, et pooleldi nagu vangla oleks olnud (ma pole vanglas olnud, ei oska võrrelda), aga piirangud olid ja ega nigela tervise tõttu väga liigelda ka ei viitsinud.
Kümme aastat tagasi vaadati mind kui tulnukat, kui rääkisin, et minu tervise huvides tuleb maski kanda ja kindaid jne ... nüüd vastupidi. Õnneks mind väga ei huvita, minu veres ootavad kaks tunduvalt tõsisemat kurjamit, kui see koroona viirus, uut võimalust.

LISATUD: peaks minema haiglasse korralisi vereanalüüse andma ja ka uuringule, aga haigla ei suuda vastata, kas võin kohale tulla või mitte. Üldises plaanis ei tohiks minna, aga siis viidatakse eranditele.
Kui patsient otsustab siiski kohale mitte minna siis öeldakse, et patsient on paha, ei tulnud ju isegi mitte kohale. Kui patsient läheb kohale, siis kurjustatakse, et miks tulid siia viiruste pessa, kohe koju tagasi.

LISATUD2: väidetavalt pidi raviarst patsiendile helistama. Huvitav, milline seadus kohustab telefoni ja numbrit omama? Ei helistanud ükski raviarst, et mis edasi saab.