Sept 2023
Huvitav artikkel: https://sakala.postimees.ee/7853488/eriarstile-paasemine-on-endiselt-onnemang-300-vastuvotuaega-laks-kahe-tunniga
Terve mõistusega inimene ei helista, saadab pigem emaili.
Tervise infosüsteemi põhimäärus
(2) Üleriigilise digiregistratuuri ootejärjekorra aega pakutakse ja pakutud aeg kinnitatakse andmesubjekti määratud sidevahendi kaudu.
Sooviavaldusele digiallkiri ja saata eamil, kogu lugu. Kui aega ei tule siis tuleb vitsa anda.
2023 märts ikka veel
Mingis hullumeelsuses oli keegi pannud põhjapoolse suure haigla vastuvõtuks kardioloogi aja. Mina matsu lahti ei jaganud, et miks, just sai ju süda rütmi.
Läksin siis huvist kohale ja ohsaaaa säde, ülemine vererõhk üle 200, EKG oli kui Browni liikumine. Ju siis kõmpisin bussipeatusest liiga kiiresti kohale. Eriti pahur kardioloog oli. Ei osanud ta midagi mõistlikku öelda, kui uurisin, et miks ma olen kohale käsutatud. Ega ta ka võlgu jäänud: epikriis on nii "vägev", et järgmise puude ekspertiisi otsuses olen raudselt üdini terve.
Nii palju oli siis tädist "kasu", et saatis kirurgi vastuvõtule. Esimene kirurg arvas, et ta juba nii vana, et minu seisundit arvestades tema mind enam ei jõua lõigata, skalpell nüri jne sada häda. Saatis teise, noorema kirurgi vastuvõtule. See vaatas esimest korda epikriisi ja ... no veel ei ole midagi taas lõigata. Mõlemad vastuvõtud ca 10 min, aga arved Tervisekassale olid kopsakad.
Viimane laks tolle pahura kardioloogi poolt oli siis rütmoloog. Too tädi lajatas kohe: miks te siin olete. Ma vastu, et kust mina tean, kästi tulla. Oi te oleks tahtnud tolle tädi nägu näha! Üldiselt jättis küll asjatundliku inimese mulje, aga suhtumine patsienti oli küll selline, et miks te arsti segate. Sain ka lisaks uue tableti, täitsa mõjub lausa.
Nüüd lähimal kuul ajal planeeritud mõned huvitavad külastused ja ehk saab jälle südame rütmi. Nö Jaanipäevaks.
2023 märts
Ei tule mingit kevadet, lund sajab, külm, teed on libedad.
Määratud päeval siis idapoolsesse suurde haiglasse: teie kontakti isikud olemaiie koos mobilnõi number. Ma vastasin siis nagu seaduses ette nähtud: kohalik omavalitsus. Tädi kenasti selgitas, et ta ei saanud ees- ja perekonnanimest hästi aru ja ulatas paberi ja pliiatsi, et kirjutage, ta siis trükib sisse arvutisse. Ma jäin hetkeks mõtlema, et äkki kirjutaks Kohalik Omaviletsus, äkki saab aru. Ei hakanud tema niigi segaduses aju veel rohkem üle koormama ja selgitasin, et pole mingit kontaktisikut. Minu enda mobilnõid ta enam ei tihanud küsida, see oli juba süsteemis 00000000. Tõmbas paberil sellele veel juti peale. Paberid kausta ja riietehoidu.
Lift oli pisike ja eks seepärast vast tuligi kaua oodata. Mõnda vast poetati sinna küll võitatud kingalusikaga. Osakonnas nagu tavaliselt, õdede "baarilett", juhuslikult minu arst kah kohal, tered ja nii edasi, arstilt kontrollküsimus, et kas vot see verevedeldaja on ikka võetud. Ma vastasin resoluutselt: EI! Tekkis piinlik hetk. Pinge sai maandatud, kui selgitasin, et ma pean ju 2022 lõpust alates teist verevedeldajat võtma ja see on võetud.
Väga hea! Palatites ruumi polnud, seega intensiivi jälgimissaali pikali. Kohe igasugu juhtmed ja kanüülid külge, 2x minutis üks tilk samamoodi. Ma siis uurisin, et miks te seda teete, kohe 30 min pärast olen alumisel korrusel mõõka neelamas klapi ultraheli tarvis. Nemad vastu, kord on selline.
Edasi järgnes tavapärane, sellest pole mõtet siin pikalt jahuda. Lõbusaks tegev tuimestus/narkoos sees ja üles tagasi, väideti, et kohe läheb paugutamiseks (elektriga rütm paika). Ei läinud midagi. Alles kaks tundi hiljem. Ma oleks saanud vahepeal Teamsi kaudu koosolekul osaleda, ei saanud ja passisin niisama.
Ja siis järsku, porgandi korjamise metallkorvis toodi utka. Keegi ei rääkinud midagi, mida ma sellega tegema pean. Mingeid kardinaid ette ei tõmmatud. Oleks mul kunstniku hinge siis oleks võinud ju keset intensiivi jälgimissaali teha võistukusemise häpeningi, aga teise seina ääres olevad vanamutid oleks vast selle peale kreepsu saanud.
Edasi läks nagu tavaliselt: anestesioloogi küsimused (milleks ma siis selle küsimustiku täitsin?) ja propofooli laks ning oligi signaal kadunud. Minu jaoks mingi a la 5 sek ja uuesti teie ilmas tagasi. Tegelikult oli kulunud vist veerand tundi.
Mingit häirenuppu kuskil polnud, voodi liigutamise pult oli ka ära peidetud. Ma siis ajasin end kõikide nende voolikute ja juhtmetega istuli ja võtsin aknalaualt oma mobla, et mis kell on (peale taolist protseduuri tuleb 2h oodata). Oi jeerum, kohe hakkas kohale voolama igasugu rahvast. Ma tean, et nad kahtlustasid narkoosi järgset meeltesegadust. Isegi mu enda arst tuli kohale: kell on kaks! minge voodisse tagasi! Ei noh, kuhu ma siis veel läheks? Põiele? Mingi tilguti oli pandud ja ma pidevalt keerasin toda kinni, õde oli hädas, käi ja kontrolli kas ikka tilgub kaks tilka minutis. Ma lihtsalt ei soovinud, et põis voodis lõhkeb. Või siis teha kunstnikuhingeline häpening?
Lõppeks süda rütmis, 2h möödas, minge koju! Jope ja saapad pandi õkva voodisse (lina oli juba niikuinii verine). Aga kus püksid ja särk ja kampsun on? Need olid ära peidetud. Ja ega keegi ei öelnud ju ka. Ma siis lolli peaga ootasin ja ootasin kuni käratasin. OIH, öökapi sahtlis on! Hämmastav.
Sisuliselt ollakse klapid silme ees ja patsiendi vaatenurgast ei osata midagi teha. Ja ega ei kuulata ka.
Tuli oma eriala proff, minu kardioloog. Paberid pihus, parandas milligramme, nimetusi, edasised plaanid. Sain selle paberi endale kui mitteametlik dokument, ma olin igati nõus (kui kuskilt leitakse siis vähemalt uusimad andmed taskus). Kuni järgmise korrani.
Kuhu kirjutada toidu jagajale info, mis intensiivi voodinumbrile milline kandik toiduga viia? Eks ikka markeriga salfakale.
2023 jaanuar
Tollest suurest põhja poolsest asutusest ei mingit signaali. Nagu oleks välja surnud. No egas siis midagi, tuleb ise neid tülitada: mõned teabenõuded (üsna totakas uurida, millise õigusnormi alusel keeldutakse patsienti ravimast).
Oi jeerum küll, milliseid toredait näitlemisoskusi seal keset Eestit Emajõe ääres ülikooli meedikutele õpetatakse. Üks vastus vahvam kui teine. "Juba järgmisel päeval otsustasime, et me ei ravi teid. Kuna teil mobiiltelefoni numbrit pole siis me ei anna teile teada kah, et ei ravi. Me suuname teid elukohajärgsesse raviasutusse".
Kes teid ikka aitab, kui mitte perearst. Tema e-konsultatsiooni mitte ei vaadatutki. Ei mingit mõistlikku reageeringut tolle suure põhjapoolse haigla poolt.
Ega ei jäägi muud üle, kui otsida üles oma senine kardioloog, et kuhu asutusse ta siis lahkus tollest suuret põhjapoolsest haiglast. Leitud! Email ka vastuse saanud koos vastuvõtuajaga. Perearstilt uus e-konsultatsiooni dokument. Kõik toimis!
2022 sügis
Pühapäeva hommikul ärkasin ja kohe oli selge, et süda rütmist väljas. Lõhub mis hirmus. No mis siis ikka. Vahepeal läks tunne paremaks jne ... ja siis tulid kiired tööpäevad ja siis nädalad, lõppeks kolleeg viis lõunapausi ajal kontorist EMO-sse.
SUUR JAMA: teil pole mobla numbrit. No litsuge numpad suvalisi numbreid ja küll saab hakkama. Saigi.
Ei saanud. Kell 15.00 saabunud vereanalüüsi kohaselt oli edasine menetlus välistatud. Saan meditsiiniliselt aru. Seda räägiti mulle aga 18.45 ja viitega, et toome epikriisina paberi ja saate koju. 20.30 ei saanud veel koju: lihtsalt rebisin koos rinnakarvadega kleepsud ja juhtmed jne ja läksin väga palju tunde tagasi tühjaks saanud stangel tilgutiga vetsu.
Tulemuseks oli kohal turvateenistus, arst jõudis ähkides kohale oma A4 paberiga: jah, ta läheb koju. Lihtsamalt väljendudes alates 15.00 vedelesin niisama EMO-s, selmet keegi muu oleks abi saanud.
2022 kevad
Iseenesest polegi nagu midagi põnevat kirjutada. Imelikul kombel kulgesid asjad kirurgiga kuidagi väga libedalt: saatsin emaili, selgitasin olukorda, jätsin ära verevedeldajad, läksin kohale, tuimestus, lisaks tuimestust, sest skalpelli esimese lõike peale olin valmis tegema kaugus/kõrgushüppes maailmarekordi, oluliselt väiksem verejooks, kui varasemalt, ja olingi ühe jalaga. Paar kolm päeva. Nüüdseks asi korras.
Saatsin põhjapoolsele suurele haiglale emaili, et klge, arstid need ja need pole saatnud uut vastuvõtuaega, olen ju tagasikutsutu. Ükski arst ei vastanud. Üldmeililt tuli vastus, et no kui te ikka väga soovite siis palun siin on mingid ajad (eelmisel aastal saadeti kohe pikalt: minge perearstile). Otse loomulikult kõige olulisemat aega, so kardioloog, ei olnud. Vot selline võim on haiglal: tahab, ravib, ei taha, ei ravi. Maksumaksjal võiks samamoodi maksudega olla.
Aga eks paista ... mida sügisel kobisetakse.
2021 sügis
Sai jälle EMO-s käidud. Ühistranspordiga kohale. Kiirabil muudki teha.
Äärmiselt imelik oli see, et ootesaalis oli väga vähe inimesi, koos minuga vist mingi alla 10.
Nad on seal arenenud: järjekorranumbrit võttes saab ise valida: "valud südames, pea otsast ära, luumurd ja luuotsad kehast väljas, jne jmt". Ma siis valisin valud südames, mida nad olidki. Jälle pulss laes ja rütmitu, nagu eelmine suvi.
Ja siis hakka tõestama, et sa pole kaamel: keegi ei viitsi lugeda sinu eelmise suve EMO epikriisi A4 ühte lk ja sealtki vaid viite kuute lauset. Jahumisele kulus mingi pisut üle veerand tunni. Siis ootasin veel mingi veerand tundi: hiljem epikriisist lugesin, et eluohtlik olukord ja abi saabub 15 min-ga. Eelmise aasta suvel oli viide: abi saabub 5 min-ga, aga kui jahumisele kulub veerand ja rohkem tundi siis mis point sellel "abi saabub kas siis 5min või 15 min" on?
Seekord ei lastud ise jälgimissaali kõmpida, kohe raamile. Kleepsud külge ja oota. No need tegelased seal olid nõus minu poolt pakutavat eelmise aasta epikriisi lugema ja siis läks kiireks. Veeni süstivav seekord ei aidanud. Uuringule: tüüpselt veeni rahustavad ja "mõnusad" ained sisse, suu lahti ja teeme nüüd EHHO. Arst juba kahtlustas, et kas sai veeni liiga palju asju (ebameeldiv protseduur võttis rohkem aega): ma vastasin, et mulle tavaline protseduur ja harjunud, enam iga sondi liigutuse peale ei oksenda.
Ega ei jäänudki muud üle, kui ikka elektriga rütmi jmt. Too ruum oli nagu kosmosejaama juhtkabiin. Tuli väidetavalt arst, hakkas seletama, et nad süstivad kahte asja ja esimene tekitab eufooriat jne jne. Aga mulle oli ju juba midagi taolist vmt süstitud, mul juba oli väga lõbus olemine ja sai pisut lõõbitud arstiga. Tal kohe rõõmus meel, et täpselt tema tüüpi patsient. Ma ei tea, mida see tähendab.
Õde tuli süstaldega, et nüüd hakkame siis pihta, hüüdis arstile veel üle saali, et palju fentat süstime, et kas viiskümmend VÄ? Teine süst oli propofol (ma ei tea õigekirja). Ei saanudki hakata kümnest alla lugema, kui "tuli kustus". Oleks nagu 5 sek mööda läinud, kui tuli taas põlema pandi ja hakati uurima, et kuidas end tunnete. Ma vastasin, et ei tunne üldse, et süda lööks (see vastus neile väga ei meeldinud). Aga olemine on endiselt "meeldiv". 2h jälgimisruumis ja saigi koju. Hiljem epikriisist lugesin, et sain särtsu lausa 2x, nüüd haiglal suurem elektriarve.
Nalja saab ka ikka tavaliselt: eakal katus sõitis ja ta tahtis koos juhtmete ja voolikutega hakata jala koju minema (nii paarkümmend km). Vahepeal olid tal ka selged hetked ja see jutt (ei ropendanud) oli ikka väga koomiline. Väitis, et läheb Mustamäele korterisse (mida tal polnud), siis et lennujaama. Kui uuriti, et miks lennujaama: et läheb lennukiga koju. Ma siis kõvema häälega kommenteerisin (minu boksi õhukese kardina taga see trall käis), et üks punane pull annab tiivad. Selle peale minu monitor naerust piiksus ja vilkus punaselt ja ka personalil lõbus. Inimene sai lõppeks "teadagi mis" süsti ja edasi oli vana rahu ise.
