pühapäev, 19. oktoober 2014

ELU III KORRUSEL, 2

... ja siis hakkas pihta.

ESMALT arvas valveõde üksõhtu, et olen saanud nö insuldi. See ei osutunud muidugi tõeks.

TEISEKS, ükshommiku ärgates panin tähele, et üle kogu keha olid tekkinud piiiiisikesed punased täpid. Neid tuli iga tunniga mustmiljon juurde kuniks ma nägin välja üsna ühtlaselt punane. Infektsionist käsutati jälle kohale ja "konsiilium" pidas kardina taga valjuhäälselt nõu, millega võiks tegu olla ja mida peaks tegema. Loomulikult ei teadnud nad, mida teha ja millega tegu. Infektsionist saatis mu üsna ühemõtteliselt väga pikalt (ta tõesti arvas, et läbi kardina ei kuule?), et tehke teie kardioloogid jne mida iganes te tahate teha, tema ei oska enam midagi teha.

Välja nägin ma allergiaprotsessi alguses siis selline (fotol on jah ainult jalad, nägu jäi ainsana puutumata):

Selline suhtumine muidugi Ainult tõstab patsiendi meeleolu. Loomulikult. Egas teistmoodi saagi.

KOLMANDAKS, ... sellise AB nagu Linezolid manustamise järgselt tekkis vappekülm. See on selline "tore" asi, kus kogu keha tõmbub krampi (ja mitte sekundiks) ja kui appi ei tulda siis see võib üsna kurvalt lõppeda. Ja see on muidugi metsikult valus (eriti, kui teil on eelnevalt rinnak lahti lõigatud).

Õnneks õde märkas üsna kogu selle krambiprotsessi alguses, et minuga on midagi valesti. Arstid jooksid kohale ja muudkui aga süstiti. Prednisolooni süstiti millegipärast hirmus pika süstlaga, nii 5cm pikk oli minu meelest. Ja kaks korda ka veel. Alguses hoiti jalgu ja käsi jõuga voodi küljes kinni, sest minu tahtele need ei allunud ja kuna krambid käisid väga lühikeste "lõõgastus"hoogudega siis ma võisin välja näha nagu väike ventilaator.

Sellise jama peale maandusin punasena muidugi jälle intensiivis, juhtmed külge ja ei sammugi voodist.

NELJANDAKS, tolle vappekülma ajal võetud verekülvist ilmus välja järgmine kuri nahaal, kes mind sõi.

VIIENDAKS, kodade virvendusarütmiat otsustati ravida Cordaroniga. Esimesed 5 minutit ja mul pulss laes, kõri paistes ehk hapnikukraanid kinni. Õed ja arstid jälle jooksid. Siis ma juba olin õnneks intensiivis. Selge selge ... allergia ... seda pean ma nüüd iga kord suvalisse meditsiiniasutusse saabudes (kasvõi kiirabiautoga) alati mainima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar