UUED LUBADUSED

Refereerides  Delfit:
" ... 2017. aasta riigieelarves suurendatakse tervishoiu rahastamist 10 miljoni euro võrra, millega tahetakse lühendada kardioloogias ja neuroloogias plaaniliste järjekordade pikkust neli korda.
... Lisarahaga plaanitakse suurendada kardioloogia ja neuroloogia operatsioonide arvu ning lühendada plaaniliste järjekordade maksimumpikkust neli korda – kaheksalt kuult kahele kuule. ... "

Iseenesest jõudu ja jaksu hr Toomasele, et teatud veresoonkonna probleemile ikka pihta saadi. Tea, kas mina ka oleks 8 kuud (vt sama artikkel) järjekorras oodates ellu jäänud? Ega vast mitte.

Kohe on detsembri lõpp 2016, perearsti retsepti alusel sain viimase(d) ravimi(d) ... oli vist mais 2016. Siiani reageering puudub. Ja mul on vaja iga päev vähemalt 5tk retseptiravimit!

Häid urne!

UUENDATUD: eile (02 jaanuar 2017) perearsti nr-l helistades ... tibutantsu diskotümps oli taustaks, uurisin, et mais soovisin retsepte ja siiani pole, et kas juhtus midagi. Oi te oleks tahtnud kuulda seda hämmeldunud hääletooni ... ega ei olnudki oma arst, aga täna hommikul vaadates retsepte siis lausa kaks lehekülge.
Minu arvates on ka täitsa normaalne, et helistab tundmatu inimene (kelle nimel ei ole isegi telefoninumber) ja siis arst kirjutab lihtsalt niisama kellelegi võib-olla kolmandale isikule (kusjuures viitsimata digiloost isegi suvist uut epikriisi lugema!) retseptiravimid välja!

Poliitilist satiiri kah!
Kes huumorist aru ei saa siis see paneb silmad kinni! TEGU ON AINULT HUUMORIGA!

Sm Ratase ametisse astuvale valitsuse meeldetuletuseks.

Originaalajaleht on blogipidaja valduses (ja nii mõnedki veel), pisut küll ajahamba poolt räsitud, aga siiski olemas. Juhin tähelepanu, et pilt on kokku lõigatud. Motiveeritud soovi korral saab ka ülevaatliku pildi terviklikust ajalehest.

ÜHESÕNAGA ... SURMAOTSUS

Maalehes ilmus Eesti Kardioloogide Seltsi ... kuidas seda kirjatükki nüüd siis nimetada, teavituseks, et kaks suurimat kardioloogiakeskust on pidanud plaanilistest lõikustest loobuma, sest Haigekassa on vähendanud oluliselt rahastust?

Sisuliselt on tegu minule surmaotsusega.

Erinevate probleemide tõttu klappidega ja ka aordiga ma ei jõua "saada" erakorraliseks, sest ma ei jõua piisavalt kiiresti haiglasse isegi mitte kiirabiga. Lõhkeb see 5,7cm läbimõõduga aiakastmisvoolik (loe: aordianeurüsm) ja egas pole mõtet isegi kiirabi kutsuda. Selle asemel, et planeerida korralist lõikust nimega täis-Bentall. Klappidega on natukene teine teema.

VÄGA KURB
Juhtuski siis see, mida kartsin.
Ühel hommikul telefon piiksus imelikult vara, kes ikka nii vara tülitab? Sõnumis teade, et vägagi lähedane isik lahkus meie maailmast. Oi kurja, ma värisesin pool tundi. Sõna otseses mõttes. Võtsin pika vaheaja, enne kui hakkasin varasemate toimetuste osas koju tagasi sõitma.

Ühisosana mul temaga sarnane südameprobleem. Tal vist veel midagi ... aga ta oli noor inimene, äsja lapsevanemaks saanud. Jääks siis lapsele ka mingi mälestus vanemast, ei, saab vaadata matuse fotodelt.

Küsisin nii lahkunu arstilt kui ka oma arstilt, et mis siis saab, kui minugi järgmise korralise uuringu ajal selgub, et ... südame iseloomulikud mõõdud liiga suured ja lahkun paari aastaga. Avaldati kaastunnet, aga ei midagi meditsiini valdkonnast selgitusena.

Lihtsalt infoks: perearstile saadetud retseptisoovi pole siiani täidetud. Teisese terviseprobleemi tõttu sai käidud ka kohapeal ja uuritud vastuvõtus, et kui kaua kulub soovi ja retsepti (minusuguse püsiva tervisekahjustusega) vahel aega: mingi mõni päev, kui sedagi. Nüüdseks on möödas ca pea viis kuud!?

OLULINE OTSUS
Eelnevas postituses punasega ja sinisega põhiline teema kirjeldatud.

Oluline otsus seisneb selles, et vastavalt mind lõikavale arsti soovitusele sai ca poole südame sisu asendamine (+ väline osa aordi näol, so täis-Bentall) lõikamine edasi lükatud, kuna sisulisi muutusi halvenemise osas pole juba mõnda aega.

Eelnev lause võib tähendada seda, et uusi huvitavaid postitusi ei pruugi niipea tulla, kui just kiirabi jmt huumorit ei paku. Hetkel pakub sügavat huumorit perearst, kelle maikuist ravimiretsepti siiani ootan.

Mittehuumoriks läheb kohe, sest ravimid hakkavad otsa saama ... äkki siis saabki EMO "huumorit"?

MUUDETUD: leidus siiski üks arst, kes aitas ravimitega, veebruaris jälle kriitiline seis.

HÄMMASTAV³
Täna oli siis see tähtis päev, kus ees seisis kardiokirurgi vastuvõtt, et arutada südameklappide vahetust. No vähemalt minu arust mitmuses, kuigi võib juhtuda, et mitraali lapp õmmeldakse kinni nagu kord ja kohus ja ainult aordiklapp ja sellega kaasnev tuleb uus.

Õigel ajal kenasti varem kohal. Järjekordselt valjul häälel nõuti delikaatse isikuinfo kinnitust kontaktide jmt näol. Registratuuri tädi nõudis saatekirja andnud isiku nime, ma siis vastasin sama haigla kardioloogi nimega (hiljem vaatasin digilugu.ee-st, et mul polnud mingit saatekirja, aga millegipärast kardioloog mulle emaili saatis, et mine 06 sept kohale). Tädi kohmitses lausa hoomatava ebamugavusega, lõppeks ei olnud tal saatekirja osas küsimusi. Edasi tavapärane kontaktandmete probleem. See tädi oli kohe õite pahur! Käis ja piilus isegi minu haigluslugu, huvitav küll miks (kontaktandmete tarvis?). Teistel sellistel vastuvõttudel küll tädid digilukku ei jooksnud delikaatset isikuinfot vaatama. See selleks.

Libiseva graafiku alusel tuli seega minu järjekord. Koputus ja kabinetti sisse. Juba eelnevalt oli sinna läinud üsna tuttav "hea" õde (eelnevast, so 2011), mis eeldas head "tulemust". Tered jne ... ja siis kuidagi kohmetunult kirurgi küsimus, et mis mureks?!

No ma kujutan ette, et tagasihoidlikumad inimesed, kasvõi maalt hobesega või siis nagu me vennaga kasutame parooli "Abruka saarelt", ehmatavad sellise arsti küsimuse peale ikka väga ära: pikalt nillitud aeg ja veel pikemalt oodatud ja siis selline küsimus?  No minul muidugi polnud nillitud ja pikalt oodatud (saab ka muudmoodi), aga ikka võtab hämmastusest muigama.

No ega ma ka võlgu jäänud ja kõiki viimaste aastate sündmusi arvesse võttes vastasin triviaalselt: südameklappe vähe alles ja lisanduvate haiguste kiuste tundub, et saavad üldse otsa (klapid). Arst küsis seepeale, et kas mul mõni paber ka kaasas on. HÄMMELDUSES vastasin, et keegi ei käskinud mingit paberit kaasa võtta. Ja lisaks meie Eesti e-tervise tingimustes, kas seda on üldse vaja!?
UUENDATUD: ei läinud vaja minu haiglusloo kausta, so arst ei süüvinud isegi mitte selle sisukorda. Arstil endal oli pihus uuringu väljavõtte üks osa, selle tõlgendamine ja soovituste andmine kestis ca 4 min. Hämmastav on see, et arst kirjutas ka epikriisi, kui lohakas ma olin, et polnud varasemat uuringut kaasas. Hämmastav!  

Lühidalt kokku võttes oli arsti kohmetus hoomatav, et tema ei saavat siiski nii tõsise probleemi korral ilma haigusloota tutvutama otsused jne vastu võtta jne. No ma sain kohe aru, et arstil töö ettevalmistamata ja otsustasin teda päästa. Tegin ettepaneku, et eks siis näeme jälle 180 päeva pärast (siis ravijärjekorras teoreetiline esimene vaba vaba vastuvõtuaeg) ja võtan oma 10cm paksuse klade kaasa, kus KÕIK paberil ja värviliselt olemas. Arst veel kohmetunult lisas, et jama jah et nii läks, et väga tuttav mees, aga et ... no jah.

KÕIK, kes te vaatate digiregistratuurist seda "180 päeva pole ühtegi vaba aega" järjekorda siis teid petetakse: mina sain oma järgmise vastuvõtu ülejärgmiseks nädalaks (paberid kaasa!). Mina olin kabinetis ca 2min, minust jäi veel 28min alles, keegi oleks kindlasti abi saanud.

Kui lisada nüüd see sissekasvanud varbaküüne temaatika verevedeldamise teemal siis nigelalt korraldatud töö tõttu olin sunnitud neli korda haiglas käima, kuigi oleks saanud piirduda kahega. Kes selle kinni maksab? Meie!

NB! Selgus selline kurbloolisus, et viimase uuringu vastust mul paberil polegi, sest selle uuringu läbi viinud arst ei pidanud vajalikuks hilisemalt kokku saada (nagu tavapäraselt aastaid) ja seega ka paberil uuringut edastada.

LISATUD
Selle postituse järgmisel päeval ilmus uudis, et järgmisel kokkusaamise päeval (kardiokirurgiga) on meditsiinitöötajatel plaanis streikida. Elagu meite meditsiinisüsteem!

ÄKILINE TERVISEHÄIRE III (lisatud)
Täna oli siis see kuulus päev "tule umbes sügisel muutus kiiresti augustiks". Jah, sai oma varvas ette näidatud.

Egas palju poleks puudu jäänud, kui oleks oma aja maha maganud. Töölt kargasin toolilt püsti ja kohal ma olingi. Nüüd siis oluline küsimus, kus too arst resideerub. Selgus, et infoletist mõõtes kõige kaugemal. Oi ma lõõtsutasin korralikult kohale jõudes.

ID kaart, "kas teil on saatekiri kah". Ma vastasin teadlikult, et pole õrna aimugi (no muidugi oli saatekiri olemas). Oleks te vaid näinud tolle neidise nägu. Pisuke kontroll arvutist ja selgus, et ongi olemas saatekiri.

Järgnes väga kõva häälega haigla andmebaasis oleva info ülekontrollimine: kas teie aadress on see ja see, kas teie telefon on see ja see, kas teie email ... MIKS ma pean küll kõigi kuuldes seda infot registratuuriga vahendama? Minu puhul nad muidugi muutusid nõutuks, sest ma ka küsisin seda.

Üsna kähku anti mulle paber pihku ja kästi oodata. Vaatasin siis edasi, millega asi edasi läheb või lõppeb või ... Ikka sama tants ja trall, vähemalt kümne patsiendi elukoha koos tel numbri ja emailiga oli võimalik tutvuda.

Mingi hiljem hetk jõudis siis aeg ka minuni, koputasin ja sisenesin väga pimedasse kabinetti. Mõnes peabki pime olema, sest eriala ja või protseduur seda nõuavad, aga käesoleval juhul? Igatahes, arst soliidselt tervitas käepigistusega, pakkus istet ja uuris, milles probleem. Endal üks silm arvutis ja teine kõrv mind kuulamas: selge, on teinud eelnevalt tööd (ei olnud) ja nüüd soovib minu arvamust.

Ütleme nii, et inimesel läks nägu ikka üsna "äikesepilve", kui minu põhiprobleemist aru sai. Ja sai.
...
Tulge nädala pärast, ärge seni verevedeldajat kasutage, verejooksu oht.

No mis seal siis ikka, arusaadav. Sai üle küsitud, et mis tööga saab. Etskae, saingi kiirelt ülevaatliku "programmi". Iseasi, kui nüüd palavik peaks tõusma. Siis on jama majas.

OPERATSIOON
Kell 9 kohal, nagu kästud. Järjekordselt nõuti telefoninumbrit. Ei saa, sest ei ole.

Näen juba kaugelt, et arst tuleb. Otsis teine õdesid, keegi siis kõva häälega seletas, et õed läksid haiglas mingit loengut või esinemist vmt kuulama, et kuskil nii poole tunni sees tagasi. Arst ei osanud muud öelda, kui et oi-oi-oi. Minule tähendas see tõika, et ootasin pea kolmveerand tundi. Arst võttis vahepeal teisi patsiente vahele, minu number seisis tablool ja ei mingit infot. Viimase seismist ma küll jah, aimasin.

Siis aga läks kõik järsku liikvele: kabinetti, pisuke mälupingutus arsti poolt, et miks ma üldse siin olen. Siis protseduuride ukse taha ootama, üsna kohe ka sinna tuppa sisse ja pikali. Õde alustas kohe seletamist, mida ma hiljem pean kodus tegema ja üldsegi, mis allergiad mul on. Lugesin siis pika joru allergiaid üles ... vaatas mind imeliku pilguga ja küsis: kas teil joodi vastu on allergia. Vist mitte.

Siis tuli kibekiire olekuga arst, et ... kas teile varasemalt seda süsti on tehtud? No mis nüüd, mis asi on "seda süsti"? Sekundi murdosa vältel üritasin mõelda, mis asi see "see süst" siis on ... ei osanudki muud öelda, kui et mind on oma põhihaiguse tõttu palju süstitud, aga mis asi "see süst" on, seda ma ei tea. Sellise muheda häälega mokaotsast stiilis sain kohe ka teada, mis asi see "see süst" on. Torkas nõela kahe varba vahele kuskile minu arust "luu sisse", nagu "jämeda naela värskesse tammepuusse". Ja siis teise ka veel teisele poole!!! Nüüd peame ootama nii 5min. Aga valus oli, mõistus õnneks rehkendas kohe lahti, et kuna tuimestus siis kohe varsti enam ei ole valus.

Arst tuli ülikiire olekuga protseduuridesse tagasi ja ... no öelge nüüd, kas tunnete midagi. Ma siis ootan, et millal ta siis midagi tegema hakkab. Küsis veel, et kas tunnen? No kaua ma ootan, lõigake juba!? Ma siis vastasin, et ei nagu ei tunne. Sama muhedal häälel kostus vastus, et kui tunneksin siis teeksin tunduvalt teist ja kõvemat häält.

Midagi ei tundnud. Vahepeal sätiti teise asendisse, siis nagu oleks midagi tõmmatud, lükatud ... õde sidus varvast. Kui arst sai aru, et mul perearsti poolt juba vajalik tabletikarp olemas, võttis mõned sidumisasjad ja soovides paranemist, tõttas järgmise patsiendi juurde. Õde suskas sinise kilesussi jala otsa ja palus protseduuride toa juures pingil oodata ca pool tundi, et siis vaatame, kui palju verd lekib.

Tund oli möödas, keegi ei tundnud huvi, miks mul jalg veripunane, protseduurides ka kedagi polnud, tulin ära koju.  Kodus hakkas jalg kilesussis hirmsasti higistama, veri valgus ühtlasel kogu sideme osas laiali. Ja siis hakkas varvas valutama. Hästi aitas kodeiiniga paratsetamool.

Nüüd kaks päeva hiljem leotasin sidemed lahti ja ... no on ikka vagu küll kokku traageldatud ja ei ole ikka küünt kah. Aga vähemalt ei valuta enam, kui elektrilöögi sarnased juhud välja arvata. Need viimased on ikka krdi valusad küll.

SOTSIAALSÜSTEEMIST (lisatud)
No kohe ikka ei vea mul nende ekspertiisidega. Muidugi kas üldse saab sellist asja vedamiseks nimetada? Nii ja naa?!

Haiglast pääsemise järgselt oli kuskil mingi mõttekene peas, et töövõimetuse % ekspertiisi taotlus esitada, puude raskusastme omast ei osanud aimata. Mingi aeg oli perearstiga sellistel teemadel ka juttu, aga sinna see jäi. Mingi aeg sai asi siiski ette võetud ja tolle pika küsimustikuga tutvutud. No ilmselgelt tuleb esimene taotlus alles hoida ja selle järgi ülejäänud koostada. Muidu veel vaadatakse, et olen vahepeal tervemaks saanud või ja valetan jne.

No sai siis mitu aastat tagasi esimene taotlus ära tehtud. Aastatel 2013 ja 2014 samamoodi. Viimati nimetatud aastatel pidi iga kord vaide esitama, no ei ole nii palju liikumisvõimet, kui nad arvavad. Iga kord vaie ka rahuldati. Kord oli „eksperdiks“ tulnukate uurija, teine kord jälle „püha vaimu peale mõtleja“, aga ega kumbki neist ei saa aru, kuidas selline nende tegevus 1cm augu klapis kinni kasvatab.

Kahtlustasin sama jama juba ka 2016 nüüd enne sügist. AGA läks teistmoodi. Esmalt selles suhtes teistmoodi, et tegin avalduse varem, so et ekspertiis tehtaks veel vana määruse alusel (etteruttavalt: see oli vägagi hea mõte). Teiseks: tavaliselt on läinud tunduvalt kauem aega kogu selle ekspertiisi kupatusega, nüüd vist siiski laabuvad asjad. Kolmandaks: määrati üsna pikas ajas töövõimetus, st et minuni jõuab töövõime hindamine üsna kauges tulevikus. See viimane nüüd küll kerge muigega.

Kui tavaliselt on jama olnud selles, et ekspertarst on ebakompetentne (minu arust, vist ka siis seni vaided läbi vaadanud komisjoni arvates nende minu kasuks otsuseid lugedes) siis nüüd tekkis probleem selles osas, et eksperdi arvamus ei jõua kuidagi sotsiaalkindlustuseni. Ühendusin ise eksperdiga. Ta ise helistas mulle veel enne tööpäeva lõppu tagasi ja selgitas olukorda (ja oligi tema poolt kõik tehtud, muideks!). Hämmastav inimene sellise hoolivuse näol. Juba ta hääl oli selline hooliv.

Saatsin emaili sotskindlustusse, eks näis. Eelmise kahe vaide põhi olemas, eks muudan siis kuupäeva. Aga miks selline totakas bürokraatia ja kelle taskust tuleb selle vaidekomisjoni palk? Saan aru, kui mul jalga pole ja saan proteesi; kui südameklappe pole ja pannakse proteesid, siis jah, töövõimetus võibki väheneda ja töövõime suureneda.

NB! Kes soovib koolitust selle ekspertiisi tarvis tolle kuulsa raamatukese täitmiseks siis andke teada. Eks ikkagi tuleb kuidagi abi leida.

MUUDETUD: kui loodate eesti.ee keskonnast saada täieliku otsuse siis seda te sealt ei saa. Oodake ikka ära paberil või heal juhul ka digiformaadis otsus.

MUU VAHEPEALNE UURING
Viimasel EHHO uuringul ei olnud arst rahul vereanalüüside põhjal minu maksaga. No misasja siis nüüd, järgmine organ annab otsad? Kui tavaliselt on arst saanud uuringu suht koht kiiresti siis nüüd pidi ootama augusti alguseni. Kes kannatab, see kaua ka elab, ütleb vanasõna.

Hea, et varem kohale jõudsin, sai varem ka uuringule. Ma tavaliselt õkva ukse taga ei istu, kuskil eemal, et saaks oma asjadega toimetada (telefonis tööemailid). Tädi tuli uksest ja vahtis millegipärast ainult ühes suunas ja karjus mu nime. Huvitav küll, kuidas see delikaatse isikuinfoga kokku läheb? Ma saan aru, et kisab mingit minule antud järjekorranumbrit.

Ei olnudki midagi uut ja huvitavat, tavaline ultraheli uuringuks mõeldud ruum. Aparaat tundus ise "kõhnem", kui südame EHHO tegemisel kasutatav. Käsutati siis särk seljast, ma võtsin taskud ka tühjaks, juba vaadati kahtlaselt, siis jalatsid, oma mugavuse tõttu.

Käsutati sellili lavatsile, minge veel ülespoole, veel veel ... padi peaks jääma pisut õlgadest allapoole. Huvitav maksa uuring küll. Kui oleksin naisterahvas siis tissid taeva poole kõrgumas ja maksauuring. Siis tuli üllatus: hakati edasi-tagasi saagima kaelaveenide peal. Ma siis uurisin, et maks on ju mujal. Mulle vastati vigases eesti keeles vene keele varjundiga, et maksma ei pea, haikekjassa maksma. No selge! Üldiselt pole mul segakeele vastu midagi, aga kui ei oska eesti keeles, küsi, mis keeles, ma räägin nii mõndagi keelt, saab ehk hakkama. Lisaks vajadusel tahvel abiks.

Siis käsutati küllili, silmad seina poole. Siis  täpselt risti vastupidi küllili. Vaatasin siis seda UH aparaati ja ... jeerum küll, nr 16 UH nühkimise pea oli veel sinaka silikooniga määrdunud, kellegi mustad rõngas karvad selle silikooni sees paistmas.  Ja see sinakas silikoonikaka oli osaliselt ka nende nühkimiste pea hoidikud ära määrinud. Tõeline tase, põhjapoolne suur haigla?

Ma ei hakanud märkust tegema, niikuinii aru ei saa ja isegi kui vene keeles märkus teha siis krt teab, milliseid perverssusi mu kallal veel toime panevad. Mina ju ei tea, millega see maksa uuring lõppeb.

Järgmisena paluti püksid allapoole lasta. Ma siis tegin rihma lahti ja nööbi ka ja luku ka ja ... noor vene neiu pani kenasti alukate kaitseks salfakad ja käskis lõdvaks lasta. Sekund hiljem täpsustas, et kõhulihased, ise näost õrnalt roosa ... no eks me siis laseme, lõdvaks.

Lõppeks olin ma ühtlaselt üle kere tollesama sinaka silikooniga koos, lavatsi ja minu vahel olnud paber lohises minuga kaasa, õe poolt pihku surutud salfakanutsakuga sai end puhtamaks nühitud, viskasin need salfakad samas lavatsi peale, tolle läbiimbunud paberi peale. See hunnik kästi mul endal (jah, patsiendil) kaks meetrit eemal olevasse prügikasti toimetada, õel endal kuumikindad käes. Huvitav küll, mille eest nemad palka saavad?

Keset uuringut oli naljakas seik, kus mingist kõrvaluksest tuli sisse lontis põlvedega ja mingis välja veninud ürbis naisterahvas, ilmselgelt haigla töötaja, kõndis (umbes nagu pingviin, kellel on pulk kuhugi strateegilisse kohta pistetud) siis uuringuruumis meie juures ja korrutas enda ette vene keeles: ma kaotasin patsiendi ära. Oli selgelt aru saada, et tegelased arvasid, et ma ei valda vene keelt, aga peale mõnda nende endi lolli nalja ja minupoolset muiet ... khm, lonkiv tädi kadus ja saadi aru, et saan väga hästi vene keelest aru. Et siis selline piinlik moment.

Aga muidu igati vinks vonks, seletati, näidati, kuidas mida teha jne, et tulemus oleks parim.

ÄKILINE TERVISEHÄIRE II
Eks sai siis hakatud uurima selle mädaneva varba abi. Juba kevadel sai perearstile selles osas email saadetud, et on probleem. Ehk et panin infoks, kui peaks hullemaks minema.

Augusti alul läkski asi nii hulluks, et pidin vana asja meelde tuletama. Kohati kontoris ja kohati töömaal ei saa ju ühe jalaga keksida, endal peas teadmine, et kuri bakter võib jälle sind sööma hakata.

Enam-vähem tulge sügisel, septembris. MISASJA? Ma mädanen ära selleks ajaks!

Läksin perearstiga raksu selles osas. EI saa minuga nii kaua oodata, äkki mädanengi ära? Sai öeldud ka paar krõbedamat väljendit. Mis teha, kui ellu soovid jääda.

Saatsin paar emaili, ka riigiametitesse, ja siis hakkasid asja liikuma, olenemata nädalavahetusest.

Esmalt hakkas muutuma septembri kuupäev tunduvalt "augustiks" ja residendist tegelane ülemarstiks (sellel ülemarsti tiitlil oli veel mitu kirjeldust). Kui ma oleks ilma endokardiitita siis võiks minu varbaga tegeleda ka resident. Tegu ei ole ainult minu arvamusega, muideks.

Kui arvate, et ajasin asja mingite tutvustega siis EI, puhtalt omal initsiatiivil ja kogemustel. JAH, tuli törts "ähvardada", aga kui surm silme ees terendamas siis kuis muidu? Kui Haigekassa sõlmib haiglatega lepingud inimeste raviks siis Haigekassa saab ka ravi puudumise korral selle raha haiglalt tagasi küsida. Siiani on toiminud.

LISATUD: Haigekassa inimesega oli ca tund aega kestev elav arvamusevahetus telefoni teel (õigemini küll, tema helistas mulle minu avalduse peale). Üllataval kombel selline mõistlik ja arusaaja inimene, ju siis vanus oli oma töö teinud. Eks ta törts pelgas neid uuenduslikke IT lahendusi, aga kui perearst neid ise välja pakub kiiremaks abiks siis miks mitte kasutada. Kui eelmine saatekirja temaatikat puudutav Haigekassa vastus juurde liita siis väga positiivne tegutsemine. Võtab lausa imestama.

ÄKILINE TERVISEHÄIRE
Meite meditsiinisüsteem on ikka imelik, ütleks ma esmalt. Eks otsustage ise.

Muret hakkas tekitama ja seda tõsiselt aastal 2011 alguse saanud haigus, so varbaküüs. Ehk siis see koht, kust need kurjamid tegelased minu sisse ronisid ja mind mädandama hakkasid. Mul juhtus olema sellist head värsked salvi nagu Vishnevski salv ja sellega sai esimesed paar nädalat asi kontrolli all hoitud. Paraku aga läks asi siiski järjest hullemaks: varsti oli suur varvas kui õide puhkenud roosiõis (veritsevalt punane), suuremalt jaolt varvast ei tunne ja ainus tunne on meeletu valu, kui isegi tekk varvast katab.

Mingi päev sai siis nokitud (ärge seda teie tehke) ja mingi nahatükk jäi sõrmede vahele ja ... oi kus kukkus kohe verd voolama. Imelikku värvi veri oli, selline tumepunane, väga tumepunane. Mul verevedeldajad kasutuses ja kurja kus tahtis kohe laiali voolata. Lõppeks avastasin, et vesinikperoksiidi lahus (apteegist saab) muutis selle verevoolu suht koht kiiresti "marmelaadiks", mille sai siis vatitupsuga ära pühkida. Ja siis tuli uus verevalang. Aga noh, sain hakkama. Lapsed ka aitasid.

Asi aga kippus ikka hullema poole minema, mis sa ikka lonkad ja mäda korjad. Endal teadmine, et igasugust mädanemist ja üldse auku nahas peab vältima. Ei noh, kus häda käes siis ikka tuleb meditsiinivaldkonna poole pöörduda. See aga juba järgmine teema ...

UNEAPNOE (era?)korraline? uuring
Ei julgegi enam arstile minna, avastatakse järjest uusi probleeme, kõrvalmõjusid, aspekte jne. Omamoodi on see muidugi hea, sest kui tuleb kõikse peamine operatsioon siis asjaomased peavad olema teadlikud kõigest.

Asi algas terava emailivahetusega teemal, kas põhjapoolne haigla peaks täitma seadust ja patsiendi epikriisi kirjutama eeldusliku aja, mil arst patsienti uuesti soovib näha. Selline asi on täitsa seaduse alusel paika pandud: Tervishoiuteenuste korraldamise seadus. Selles seaduses on viide ministri määrusele, kus on esitatud epikriisile esitatavad nõuded ja asi käib ümber punkti "konsultatsiooniks eriarsti vastuvõtule pöördumise kokkuleppeline aeg".

Asi selles, et siis pole vaja saatekirja. Asja reguleerib Ravikindlustuse seaduse § 70. (3) "Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava üldarstiabi või eriarstiabi osutaja saatekirjata võtab haigekassa kindlustatud isikult üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse ambulatoorse eriarstiabi osutamisel, juhul kui /.../ eriarstiabi osutaja jätab patsiendi tema terviseseisundi tõttu eriarstiabi osutaja jälgimisele või ravile. 

No enamvähem täpselt eelnevalt teada antud kellaajal mind kabinetti sisse kutsuti. Ma ei teagi, kas tohin iitsatada, aga selle aja sain üleeile. Digiregistratuuri andmetel peaks ootama sügist.

Nagu tavaliselt, kõik korrektne, viisakas, jne. Palun minu aparaat ja sealt seest SD kaart. Nüüd lähete sinna kabinetti, puhute sinna, Teid (see T oligi T, mitte t) aidatakse puhumisega. No eks ma enne ka seda teinud. Saab hakkama.

Ausalt öeldes ma arvasin, et lihtsalt võetakse andmed SD kaardilt ja siis mingi aeg hiljem öeldakse, kas olen tubli või laisk. AGA EI ...

Puhusin. Mitu korda. Oleks vist pidanud püksirihma ära võtma. Ei, mitte sellepärast, et noor kena vene näitsik õena uuringut läbi viis, oleks vast jaksanud parema tulemuse välja puhuda. See puhumine ei mõjunud hästi, pea hakkas ringi käima ja tasakaalu hoidmine muutus.

Tagasi arsti kabinetti: nüüd hakkame võtma arteriaalse vere gaaside analüüsi, tagasi teise kabinetti. Nagu kirjutasin siis seda võetakse arterist. Mitte tavaline veenivere võtmine. Pole elus kordagi sellise asjaga kokku puutunud, arst kahtlustaval kombel uuris, et kuna mul on selline põhiterviserikke siis miks pole seda analüüsi varasemalt tehtud. Ei tea.

Midagi arst seal randme juures toimetas, mingi imelik süstal oli kah, midagi nagu süstimise moodi oleks nagu tundnud, mudis ja tegutses, ja siis järsku tunnen, et nüüd minestan. Siis tunnen, et läheb oluliselt paremaks, siis jälle, et kohe minestan. Ja nii päris pikalt. Pluus oli seljas juba läbimärg, õde ruttas nuuskpiiritusega, arst uuris, et kas ma ei kannata verd. Mina ise segaduses, senini olen kannatanud, aga hetkel ma sooviks kokku kukkuda, palun juhatage sobilik maandumiskoht. Niinii, milline on hapniku lahustuvus veres, ah et normaalpulsil kõigest 91% (epikriisis loomulikult 98%), aparaadil on patarei tühi. Järgmine aparaat, selline telliskivi suurune, andur eraldi pika juhtmega, ikka sama 91%. Seltsimees, mis teil viga on?

Mälust: peale südameoppi oli see % mingi aeg vast 87 (vist mitte 82), siis olid kõik mures, pudelisse puhumise abil sai numbri suuremaks.

Vererõhk suht koht madal. Miks, ei tea. Kuna analüüsi võtmine vist "ebaõnnestus" siis proovime teiselt käelt. Ma juba vahepeal vastavasse tugitooli sarnasesse asja istuma toimetatud. Arst tegi oma töö ära, mina ei minestanud, ei saanudki väga aru, miks arst nii muretseb. Arvasime kõik, et imelik asi.

Helistasin naisele ja palusin haiglasse tulla, ma ei saa ise roolida. Kohale jõudes, ta oli näost valge, mis nüüd siis?!

Sain kätte ka epikriisi. Oi kui ilusad numbrid, üldsegi mitte nii ilusad, mida ma ise aparaatidelt nägin. Aga miks ilusad numbrid pandi, ei tea. Aimate?

Lihtsalt infoks:
Autojuhid. Isegi kui Teil minusuguse põhiprobleemid puuduvad siis CPAP aparaadi tulemusliku kasutamisega saate vast edaspidigi juhiloa. Tuli lihtsalt arstiga jutuks ..., st et ei ole nii, nagu ajakirjandus pasundatakse, et kui on uneapnoe siis unustage juhiluba.

2016 UUS OPERATSIOON III
Arst ühendus, et varasemalt kokkulepitud ajal ta peaks olema mujal ja et kas saame kokkuleppele uuringu uue aja osas. No mis seal siis ikka, ma liigutatav inimene. Sai siis uuel õhtusel ajal ka ära käidud. Suur maja üsna tühi, registratuurid ja infod enam ei tööta, kellele ma oma 5.- annan visiiditasu? nad vist polekski tahtnud, sest mingi kolme viimase kuu sees külastusi loetakse kokku jne ...

Arst juba ootas, uks oli lahti. Midagi oli imelik, kuidagi selline tunne oleks, nagu oleks hea sõbraga kuskil kohvikus kokku saanud. Vaatasime arstiga koos mitmelt ekraanilt varasemaid uuringu fragmente, et näe, siin see roheline on kurja juur, see on ju tagasivool. Siin veel see ja too ja nii edasi.

Ega siis midagi, esmalt sellili, kleepsud külge, tuttav asend ja läkski silikooni kulutamiseks. Tavaliselt külje peale keerates ilmnevad ka rütmihäired, aga seekord käitus süda kenasti. Huvitav tähelepanek oli see, et neid kodade virvendusi eelnevas mahus ei esinenud, ekraanilt ju näeb täpsemalt.

Aru ma ei mõista, kuidas saab kurta pikkade ravijärjekordade üle, kuna ma sain peale uuringut aja teise spetsialisti vastuvõtule ca 2 nädala pärast? Vaadates õhtul oma emaile siis ka kolmanda spetsialisti (vt EDIT) juurde saamine on veel ehk selle kuu sees võimalik. Ei, ei ole tasuline vastuvõtt. Või siis olen nii haige, et lõpp pole kaugel ja et patsient vähem blogiks ...?

EDIT: kolmanda eriala spets lajatas kohe saatekirjaga. Üritasin selgitada, et mul ei ole seda vaja (jälgimisele ja ravile jäetav, endise nimega tagasikutsutav). EI! Ülevalt poolt tuli käsk ja nii on ja kui saatekirja pole siis maksate täismahus ise!
No eks näis, sai asjaomastele teabenõuded välja saadetud. Ühest riigiasutusest (aimate isegi) tuli juba niivõrd arusaamatu vastus, et tekib kahtlus inimese terves mõistuses.

Elame ja näeme!

PADJAGA või PADJATA

Eks ma mõtlesin kaua, et kas midagi üldse kobiseda öövalves magamise teemal või mitte, sest olen seda reaalset magamist ju palju näinud. Parem ikka arengule (olgu see siis kasvõi minu kui maksumaksja arvelt õdede/arstide palga areng) kaasa aidata, sest kes sind ikka vahepeal aitab (loe: arst), kui sa ennast lõppeks ikkagi ise aitad.

Nüüd tuleb see tüüpiline lause: kui mina haiglas olin ... see ei olnud vene ajal, see oli 2011, päris uus ja moodne aeg. Või mis?

Loomulikult magati ja kipun arvama, et magatakse ka edaspidi. Naiivne oleks teistmoodi arvata.

Osakonna uks pandi mingi kell seestpoolt lukku, osakonnavälised tegelased pidid kellanuppu litsuma ja siis uuriti, et mis vaja. Ükskord sattus sinna inimene oma meeltesegaduses teisest osakonnas ja hoopiski teiselt korruselt. Õnneks tegelase küljes olevate meditsiinivahendite abil saadi aru, millise osakonnaga võiks tegemist olla ja tegelane aeti tema arvates tema voodist jalule ja toimetati oma osakonda.

Oma järsult muutuva kehatemperatuuriga olin ju vahepeal pisike "ventilaator" krampidega. Mõni öö enne seda põhjalikku sündmust oli sama krambijuhus, lihtsalt ma ei saanud siis aru, millega täpsemalt tegu. Küll aga jagas aju matsu välja, et pean minema küsima abi. Ikka jah ja jälle palavik üle +40°C, kuidagi turvavalgustuse saatel komberdades üritasin puhkenurgas nurgadiivanil magavat õde äratada, tulemusteta. Üritasin vene keeles selgitada, mis mul viga on, aga vastus oli, et hommikul vast ...

See võis olla see hetk, kus mul hakkas kõigest, sh ka minust endast, olema ükskõik. Vahet pole, kas olen elus või surnud, maksan makse või ei. Kas kaasa ja lapsed nutavad haual või ei.

Õnneks ega ei juhtunudki midagi erakordset, krambitasin oma palavikusööstud ilma abita ära (lahti saetud rinnakuga ei ole see üldsegi kohe mitte nõrga valuga) ja järgmisel päeval ostsin suuremas koguses paratsetamooli (apteek ju samas kohas).

Samas intensiivis tuli alati põles. Sai siis ka üks hommik uuritud, et mis mu näitajad olid, selgitati kenasti, et selliseid (loe: konkreetselt eluohtlike) sündmusi polnud, aga oli selliseid ja selliseid. Kuna ma viibisin intensiivis suht pikalt vahelduva eduga siis ...

Kaaspatsientidega muljetades (ju nad panid siiski mu häda tähele) selgus ka põhjus, miks on koridoris olevas "raamis" hommikuti tekk ja padi. Raamiga viidi patsiente opile. Eks ikka selleks, et raviv personal sellel raamil öösiti magada saaks.

Minul ükskõik, kas nad magavad või magavad raamil või kuskil mujal: kui abi saab siis on magamine OK!

PS! Olen ka ise oma töödega seoses nädal järjest 2÷3h öösel magada saanud ja ega üle nädala nii vastu pea. Lõppeks läheb unerütm nii sassi, et oledki üleval, ja selle rütmi tagasisaamine on raske.

PS2! Nägin netis ka ühte keset Eestit asuva suuremat sorti haigla teemaga fotot arstist, oli vist õkva op.ruumis padjaga, patsiendi küljest punased voolikud rippumas: kuidas küll näiteks mind söönud kurjade batsillide näol oli tagatud steriilsus? Minu arvates jaburdus³.

RAVIARVED

Juba mõnda aega võis digiloos näha võimalust oma raviarvete vaatamiseks. Nüüd see siis ka töötab. Mina lugesin asja SIIT

Paraku minu operatsioonide aega arved ei kajasta, ühe põnevama uuringu number oli täitsa olemas. "Öö neljatärnihotellis üheses toas" koos uuringuga maksis ca 900€. Ja see "hotell" oli tõesti hea, sest vanad tuttavad tegelased tundsid ära ja jällenägemise rõõm suur. Uuringu tulemus polnud ka kõige halvem, lausa täitsa kobe.

Kohe kohe töötervishoiuarstile, huvitav, kas ma olen järjekordselt 100% tööloom? (väike ... muig kah). See kohtumine osutus "reklaamialaseks ürituseks" erinevate alternatiivmeditsiini alternatiivi tutvustamise osas. Epikriis osutus ka uduks, lasin kustutada.

2016 Uus operatsioon II

Kui on võimalik olukorda segaseks ajada siis seda ka tehakse.

Seekordne EHHO vastus (vt teemat 2016 Uus operatsioon I) tuli emailile (ise ma sellise variandi ka välja pakkusin), millegipärast digiloost epikriisi ei näe (no lõppeks siiski näeb). Egas polegi midagi imelikku sellisel patsiendi teavitamisel, aga imelik on see, et viimasel kohtumisel oli uus operatsioon raudpolt kindel asi, nüüd soovitatakse veel pool aastat oodata. Kenasti täpne kuupäev ka juurde lisatud. Neil on ikka väga vinged ajaplaneerimise süsteemid, et nii kauge aja takka suudavad uuringu aja pakkuda.

Jäin mõtlema, et miks siis nüüd selline meelemuutus. Meditsiinilisest poolest vaadates, mida kauem inimene oma klappidega elab seda kvaliteetsem tal elu ja toimetulek peaks olema. Samas ei saa ka väga pikalt venitada, sest kriitiline mõõt pidi olema 5cm (aordi läbimõõt?), aga tean inimest, kellel see mõõt oli 5,7cm ja alles siis lõigati. Mind muidugi ootab ees täis-Bentall lõikus + mitraalklapi loodetavasti mitte asendamine, vaid olemasoleva lapi remontimine/asendamine.

Teisalt meenub viimasest uuringust seik, kus arst selgitas, et tema enam selles konkreetses haigla osakonnas ei tööta elik tema enam mind raviv eriarst ei ole. Et ehk seal kõrgemal korrusel määratakse siis uus arst. Aga et korralisteks uuringuteks satun aga siiski tema juurde. Viimast lauset oli meeldiv kuulda, sest antud konkreetsele arstile on minu süda väga tuttav teema ja uus arst ei pruugi kõiki seoseid ajaloost hoomata selleks, et tulemus oleks parim. Tundub, et tahtis minust lihtsalt lahti saada.

Nüüd olen ma siis olukorras, kus mul pole enam ravivat erialaarsti ja ma ei tea, kas pean nüüd reedeti ootama toda kuulsat kõnet või on erialakirurg siiski muul arvamusel. Või samal arvamusel. Või veel midagi muud ...

Ja selline teadmatus ei tule kuidagi kasuks. Saatsin spetsialistile ka emaili, aga nagu arvata võite siis ei mingit vastust. Loodetavasti pole midagi halba juhtunud.

2016 RAVIJÄRJEKORD

Aru ma ei mõista, miks ma seda määrust juba varem pole leidnud: Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded

Selgub et, tervishoiuteenuse osutajal on kohustus pidada ravijärjekorda paberkandjal või tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemis või digiregistratuuris. Kui paberile ja ehk ka digiregistratuurile saab patsient ligi siis kuidas saab seda tervishoiuteenuse osutaja infosüsteemi osas?

/Väljavõte mulle saabunud vastusest/

Tervishoiuteenuse osutajal on kohustus patsiendi ravijärjekorda registreerides kanda ravijärjekorda järgmised andmed:
planeeritav vastuvõtu või hospitaliseerimise aeg;
suunava arsti kontaktandmed (suunamise olemasolul);
patsiendi ravijärjekorda registreerimise kuupäev;
ravijärjekorras muudatuste tegemise (ravijärjekorras ette- või tahapoole viimise või ravijärjekorrast väljaarvamise) kuupäev ja põhjus;
märge, et patsienti on teavitatud ravijärjekorras muudatuste tegemisest.

Määrus sätestab, et kui patsient registreeritakse ravijärjekorda tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas peab tervishoiuteenuse osutaja andma patsiendile kirjaliku teatise, mis sisaldab tervishoiuteenuse osutamise aega ja tervishoiuteenust osutava struktuuriüksuse või tervishoiutöötaja nime ja telefoni numbrit. Kui patsient registreeritakse ravijärjekorda tervishoiuteenuse osutaja registratuuri telefoni või e-posti või Interneti teel, peab tervishoiuteenuse osutaja teatama patsiendile telefoni või Interneti teel tervishoiuteenuse osutamise aja ja tervishoiuteenust osutava struktuuriüksuse tervishoiutöötaja nime ja telefoni numbri.

Kui ravijärjekord on pikem kui kuus kuud, siis on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud patsienti teavitama teenuse osutamise ajast ja kohast üks kuu enne tervishoiuteenuse osutamist.

2016 Uus operatsioon I

Viimasel EHHO uuringul arst kuidagi rangemal toonil uuris, et kas vaim valmis (uueks opiks). Ma muidugi lõõpisin, et eks ikka on valmis. Eks ta ole ilma lõõpimiseta ka valmis. Ei jaksa enam. Füüsiliselt kah.

Vaimselt keerab ära see teadmine, et iga jumala reede võidakse helistada ja siis on suht kohe minek. Kas ka tulek? See reedene helistamine tähendab seda, et haiglast helistatakse ja antakse teada, millal arst mind lõikab + erakorralised. Õnneks sai asja uuritud sugulaselt, kes on sama asja läbi elanud, ja "kohe järgmisel hommikul" kohal ei pea olema.

Ja see reedese kõne ootamine võib kesta kasvõi x aastat. Aga vaim peab valmis olema! Kevadel peaks hoopiski maal tegutsema, suur kuni mitu küüslaugu peenart hakkamas. Kui külm ei ole liiga teinud.

Kusjuures, juhin tähelepanu asjaolule, et riik näeb sellise opi ooteajaks kaheksa kuud (mõnda aega tagasi oli kuus kuud). Huvitav, kui asi toimub helistamise peale siis kuidas seda kaheksat kuud kontrollitakse. Ehk teisisõnu, haigla on leiutanud lihtsa ja lollikindla viisi, kuidas sellest kaheksa kuu nõudest mööda minna. Parandage mind, kui eksin.

Samas on haigla muidugi astunud ka ise rehale, sest inimesel ei pea olema telefoninumbrit (mõnel ei luba tööandja ka töönumbrit kasutada isiklikel eesmärkidel). Minu numbrit haiglal pole, huvitav, saadavad kirjatuviga teate?

2016

Ei, ei ole teise ilma kolinud. Sähvatusi oleks vist nagu olnud.

Jaanuari alguses saab täpsemalt teada, kui huvitavaks aastal 2016 läheb. Võib juhtuda, et vägagi huvitavaks.

Edit 1: läkski huvitavaks, haigla ei suutnud toimetada patsiendini infot, et arsti pole (arsti pole: põhjus täitsa arusaadav). Suur haigla võiks siiski tuviposti asemel kasutada ka "püsivamat" suhtluskanalit. Eriti nende klientidega, kes juba on nn püsikliendid, ka näiteks liikumispuudega.

Huvitav, kuidas suhtuvad eelpool kirjeldatud asjaolusse need patsiendid, kes tulevad kaugemalt, organiseerivad tööandjalt vaba päeva, ostavad ette odavad praami/bussipiletid (edasi-tagasi), probleemid liikumisega?