2022 sügis
Pühapäeva hommikul ärkasin ja kohe oli selge, et süda rütmist väljas. Lõhub mis hirmus. No mis siis ikka. Vahepeal läks tunne paremaks jne ... ja siis tulid kiired tööpäevad ja siis nädalad, lõppeks kolleeg viis lõunapausi ajal kontorist EMO-sse.
SUUR JAMA: teil pole mobla numbrit. No litsuge numpad suvalisi numbreid ja küll saab hakkama. Saigi.
Ei saanud. Kell 15.00 saabunud vereanalüüsi kohaselt oli edasine menetlus välistatud. Saan meditsiiniliselt aru. Seda räägiti mulle aga 18.45 ja viitega, et toome epikriisina paberi ja saate koju. 20.30 ei saanud veel koju: lihtsalt rebisin koos rinnakarvadega kleepsud ja juhtmed jne ja läksin väga palju tunde tagasi tühjaks saanud stangel tilgutiga vetsu.
Tulemuseks oli kohal turvateenistus, arst jõudis ähkides kohale oma A4 paberiga: jah, ta läheb koju. Lihtsamalt väljendudes alates 15.00 vedelesin niisama EMO-s, selmet keegi muu oleks abi saanud.
Tegu on isiklike läbielamistega meite ka meditsiinisüsteemis. Blogi eesmärk ei ole kedagi halvustada, mõnitada, jne, vmt. Eesmärk on läbi huumoriprisma tutvustada meite meditsiini- ja hilisemat sotsiaalabisüsteemi, abistamaks tulevasi. LÜHIDALT: inimesel lasti sõna otseses mõttes mädaneda, praktikandi õiget diagnoosi ei pidanud arst millekski, seejärel südameklapi(klappide) operatsiooni üritus (pihta said ka neerud/kopsud) ja nüüd ilma kahe südameklapita üritab invaliid hakkama saada.
teisipäev, 6. detsember 2022
Tellimine:
Postitused (Atom)