Laupäev, 22. november 2014

ERINEVAD HAIGLAKÜLASTUSED, 1

Nagu eelnevatest postitustes selgus siis ega põhjapoolse haigla poolt mingit väga tõsist ja selget juhendit kaasa saa. Ei saa öelda, et midagi ei saa ... saab ikka, kui ka ise küsid juurde ja huvi tunned.

Väga tõsine nõue arsti poolt oli, et kui palavik peaks tõusma, nii +38°C ja rohkem siis kohe EMO. No eks ole ka arusaadav, sest kui kaks kurja tegelast sind söövad siis esimene palavik on selge märk, et asi jälle jama ja kiire reageerimine aitab.

No ja mis arvate, mis juhtus, kui ma esimest korda +38,5°C palavikuga haigla EMO pöördusin?

Esimene küsimus oli, et miks ma sellise temperatuuriga üldse EMO-sse pöördun. Vastus oli väga lihtne: (üks prominentse nimega) arst käskis. Kui neile sai selgeks, kes see arst on siis muidugi hakkas neil väga kiire. Sellel korral õnneks ei olnud palaviku põhjus kahe kurjami õhtusöök minu näol. Aga vähemalt sai pika nimekirja vereanalüüsi näol. Ema nimetas selliseid haiglas viibimisi väljamagamiseks (tal olid ka südameprobleemid). Ega peale magamise muud jaksanud teha jah.

Pidevast südameaspiriini tarvitamisest tekkisid ninaverejooksud. Eks neid oli enne ka olnud, aga need varasemad olid sellised, et panid vatitropi ette ja asi ca 10 minutiga korras.

Kujutage nüüd ette, et ninast jookseb verd 4h järjest. Ühe töönädala sees, so 5 päeva, sattusin seetõttu 3x EMO. Esimene nooremapoolsem vene keelt rääkiv meesterahvas vaatas ja vangutas pead, jama jah. No ma vene keelt jagan, pole häda midagi. Eks ta siis kõrvetas, kõrbeliha hais oli vänge.

Teine oli vanem naisterahvas. No temast lausa õhkas kogemust ja tunnet, et nüüd saab asja korda. Kuna mul vererõhk ka jupsis ja ma ei tahtnud väga tasakaalu omada siis ... jäin nö jälgimisele samasse EMO kabinetti. See on ikka täitsa hämmastav, milliste lapsikute probleemidega inimesed pöörduvad EMO poole.

No igatahes sellel teisel korral sain endale ninna ballooni. See pumbati õhku täis, mingi keemia oli ka küljes. Verd enam igatahes ei tilkunud. Tolle ballooni voolik pandi kleepekaga põse külge. Lubati endal vajadusel süstlaga rõhku vähemaks lasta, kui ikka väga magada ei lase. Süstal taskus, voolik põsel, läksin õhtul veel poodi. Mul oli ja on siiani täiesti kama kakssada, kui kellelegi ei meeldi minu väljanägemine.

Too vanem naisterahvas käskis järgmisel hommikul selle ballooni ära võtta EMO-s minu põhihaiguse põhjustajate tõttu. Muidu tavaliselt on see balloon ninas kauem.

Nagu kästud, läksin hommikul vara kohale, pool 9 polnud veel arsti olemaski. Aga mis oli olemas ... see oli väga pikk järjekord. Vaatasin oma paberites triaaži ... viimane ... kolm tundi. Oeh, lihtsam on hiljem tagasi tulla, kui siin kolm tundi piinelda. Mõeldud tehtud. Hiljem tagasi tulles muidugi midagi eriliselt muutunud polnud.

Arsti (kas ikka oli arst?) vastuvõtule sain 6h hiljem.

Tema on läänes õppinud arst ja tema teab paremini, kui too nõuka aegne vanem naisterahvas. Läänes õpetatakse vale inimese epikriisi lahti võtma? Ja nii see tädi siis toimetaski, panigi jabura epikriisi minu digiloosse. Ülbusel muidugi polnud piire. Arusaamatu, miks sellisele üldse meie kui maksumaksja taskust palka makstakse. Ballooni ta muidugi ei eemaldanud. Mis te arvate, kes aitas? Eks ikka ja jälle Perearst!

Hilisemalt haigla tunnistas viga ja epikriis läks muutusele.

Eks neid EMO käike on olnud rohkem, aga sellist rutiinset tegevus pole mõtet siin kuhjata. Samas näed aga seda rasket tööd, mida inimesed selles asutuses teevad. Ja see on arusaamatu, miks nad seda niimoodi peavad tegema: joodikud ikka kainerisse ja kui neil tervis nigel ning agressiivsed siis KOHE rihmadega kinni. Ka mind EMO-s raviv arst ei peaks vigastatud saama tolle joodiku tõmblemise tõttu.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar