Kolmapäev, 24. august 2016

ÄKILINE TERVISEHÄIRE III (lisatud)
Täna oli siis see kuulus päev "tule umbes sügisel muutus kiiresti augustiks". Jah, sai oma varvas ette näidatud.

Egas palju poleks puudu jäänud, kui oleks oma aja maha maganud. Töölt kargasin toolilt püsti ja kohal ma olingi. Nüüd siis oluline küsimus, kus too arst resideerub. Selgus, et infoletist mõõtes kõige kaugemal. Oi ma lõõtsutasin korralikult kohale jõudes.

ID kaart, "kas teil on saatekiri kah". Ma vastasin teadlikult, et pole õrna aimugi (no muidugi oli saatekiri olemas). Oleks te vaid näinud tolle neidise nägu. Pisuke kontroll arvutist ja selgus, et ongi olemas saatekiri.

Järgnes väga kõva häälega haigla andmebaasis oleva info ülekontrollimine: kas teie aadress on see ja see, kas teie telefon on see ja see, kas teie email ... MIKS ma pean küll kõigi kuuldes seda infot registratuuriga vahendama? Minu puhul nad muidugi muutusid nõutuks, sest ma ka küsisin seda.

Üsna kähku anti mulle paber pihku ja kästi oodata. Vaatasin siis edasi, millega asi edasi läheb või lõppeb või ... Ikka sama tants ja trall, vähemalt kümne patsiendi elukoha koos tel numbri ja emailiga oli võimalik tutvuda.

Mingi hiljem hetk jõudis siis aeg ka minuni, koputasin ja sisenesin väga pimedasse kabinetti. Mõnes peabki pime olema, sest eriala ja või protseduur seda nõuavad, aga käesoleval juhul? Igatahes, arst soliidselt tervitas käepigistusega, pakkus istet ja uuris, milles probleem. Endal üks silm arvutis ja teine kõrv mind kuulamas: selge, on teinud eelnevalt tööd (ei olnud) ja nüüd soovib minu arvamust.

Ütleme nii, et inimesel läks nägu ikka üsna "äikesepilve", kui minu põhiprobleemist aru sai. Ja sai.
...
Tulge nädala pärast, ärge seni verevedeldajat kasutage, verejooksu oht.

No mis seal siis ikka, arusaadav. Sai üle küsitud, et mis tööga saab. Etskae, saingi kiirelt ülevaatliku "programmi". Iseasi, kui nüüd palavik peaks tõusma. Siis on jama majas.

OPERATSIOON
Kell 9 kohal, nagu kästud. Järjekordselt nõuti telefoninumbrit. Ei saa, sest ei ole.

Näen juba kaugelt, et arst tuleb. Otsis teine õdesid, keegi siis kõva häälega seletas, et õed läksid haiglas mingit loengut või esinemist vmt kuulama, et kuskil nii poole tunni sees tagasi. Arst ei osanud muud öelda, kui et oi-oi-oi. Minule tähendas see tõika, et ootasin pea kolmveerand tundi. Arst võttis vahepeal teisi patsiente vahele, minu number seisis tablool ja ei mingit infot. Viimase seismist ma küll jah, aimasin.

Siis aga läks kõik järsku liikvele: kabinetti, pisuke mälupingutus arsti poolt, et miks ma üldse siin olen. Siis protseduuride ukse taha ootama, üsna kohe ka sinna tuppa sisse ja pikali. Õde alustas kohe seletamist, mida ma hiljem pean kodus tegema ja üldsegi, mis allergiad mul on. Lugesin siis pika joru allergiaid üles ... vaatas mind imeliku pilguga ja küsis: kas teil joodi vastu on allergia. Vist mitte.

Siis tuli kibekiire olekuga arst, et ... kas teile varasemalt seda süsti on tehtud? No mis nüüd, mis asi on "seda süsti"? Sekundi murdosa vältel üritasin mõelda, mis asi see "see süst" siis on ... ei osanudki muud öelda, kui et mind on oma põhihaiguse tõttu palju süstitud, aga mis asi "see süst" on, seda ma ei tea. Sellise muheda häälega mokaotsast stiilis sain kohe ka teada, mis asi see "see süst" on. Torkas nõela kahe varba vahele kuskile minu arust "luu sisse", nagu "jämeda naela värskesse tammepuusse". Ja siis teise ka veel teisele poole!!! Nüüd peame ootama nii 5min. Aga valus oli, mõistus õnneks rehkendas kohe lahti, et kuna tuimestus siis kohe varsti enam ei ole valus.

Arst tuli ülikiire olekuga protseduuridesse tagasi ja ... no öelge nüüd, kas tunnete midagi. Ma siis ootan, et millal ta siis midagi tegema hakkab. Küsis veel, et kas tunnen? No kaua ma ootan, lõigake juba!? Ma siis vastasin, et ei nagu ei tunne. Sama muhedal häälel kostus vastus, et kui tunneksin siis teeksin tunduvalt teist ja kõvemat häält.

Midagi ei tundnud. Vahepeal sätiti teise asendisse, siis nagu oleks midagi tõmmatud, lükatud ... õde sidus varvast. Kui arst sai aru, et mul perearsti poolt juba vajalik tabletikarp olemas, võttis mõned sidumisasjad ja soovides paranemist, tõttas järgmise patsiendi juurde. Õde suskas sinise kilesussi jala otsa ja palus protseduuride toa juures pingil oodata ca pool tundi, et siis vaatame, kui palju verd lekib.

Tund oli möödas, keegi ei tundnud huvi, miks mul jalg veripunane, protseduurides ka kedagi polnud, tulin ära koju.  Kodus hakkas jalg kilesussis hirmsasti higistama, veri valgus ühtlasel kogu sideme osas laiali. Ja siis hakkas varvas valutama. Hästi aitas kodeiiniga paratsetamool.

Nüüd kaks päeva hiljem leotasin sidemed lahti ja ... no on ikka vagu küll kokku traageldatud ja ei ole ikka küünt kah. Aga vähemalt ei valuta enam, kui elektrilöögi sarnased juhud välja arvata. Need viimased on ikka krdi valusad küll.


SOTSIAALSÜSTEEMIST (lisatud)
No kohe ikka ei vea mul nende ekspertiisidega. Muidugi kas üldse saab sellist asja vedamiseks nimetada? Nii ja naa?!

Haiglast pääsemise järgselt oli kuskil mingi mõttekene peas, et töövõimetuse % ekspertiisi taotlus esitada, puude raskusastme omast ei osanud aimata. Mingi aeg oli perearstiga sellistel teemadel ka juttu, aga sinna see jäi. Mingi aeg sai asi siiski ette võetud ja tolle pika küsimustikuga tutvutud. No ilmselgelt tuleb esimene taotlus alles hoida ja selle järgi ülejäänud koostada. Muidu veel vaadatakse, et olen vahepeal tervemaks saanud või ja valetan jne.

No sai siis mitu aastat tagasi esimene taotlus ära tehtud. Aastatel 2013 ja 2014 samamoodi. Viimati nimetatud aastatel pidi iga kord vaide esitama, no ei ole nii palju liikumisvõimet, kui nad arvavad. Iga kord vaie ka rahuldati. Kord oli „eksperdiks“ tulnukate uurija, teine kord jälle „püha vaimu peale mõtleja“, aga ega kumbki neist ei saa aru, kuidas selline nende tegevus 1cm augu klapis kinni kasvatab.

Kahtlustasin sama jama juba ka 2016 nüüd enne sügist. AGA läks teistmoodi. Esmalt selles suhtes teistmoodi, et tegin avalduse varem, so et ekspertiis tehtaks veel vana määruse alusel (etteruttavalt: see oli vägagi hea mõte). Teiseks: tavaliselt on läinud tunduvalt kauem aega kogu selle ekspertiisi kupatusega, nüüd vist siiski laabuvad asjad. Kolmandaks: määrati üsna pikas ajas töövõimetus, st et minuni jõuab töövõime hindamine üsna kauges tulevikus. See viimane nüüd küll kerge muigega.

Kui tavaliselt on jama olnud selles, et ekspertarst on ebakompetentne (minu arust, vist ka siis seni vaided läbi vaadanud komisjoni arvates nende minu kasuks otsuseid lugedes) siis nüüd tekkis probleem selles osas, et eksperdi arvamus ei jõua kuidagi sotsiaalkindlustuseni. Ühendusin ise eksperdiga. Ta ise helistas mulle veel enne tööpäeva lõppu tagasi ja selgitas olukorda (ja oligi tema poolt kõik tehtud, muideks!). Hämmastav inimene sellise hoolivuse näol. Juba ta hääl oli selline hooliv.

Saatsin emaili sotskindlustusse, eks näis. Eelmise kahe vaide põhi olemas, eks muudan siis kuupäeva. Aga miks selline totakas bürokraatia ja kelle taskust tuleb selle vaidekomisjoni palk? Saan aru, kui mul jalga pole ja saan proteesi; kui südameklappe pole ja pannakse proteesid, siis jah, töövõimetus võibki väheneda ja töövõime suureneda.


NB! Kes soovib koolitust selle ekspertiisi tarvis tolle kuulsa raamatukese täitmiseks siis andke teada. Eks ikkagi tuleb kuidagi abi leida.

MUUDETUD: kui loodate eesti.ee keskonnast saada täieliku otsuse siis seda te sealt ei saa. Oodake ikka ära paberil või heal juhul ka digiformaadis otsus.

Pühapäev, 14. august 2016

MUU VAHEPEALNE UURING
Viimasel EHHO uuringul ei olnud arst rahul vereanalüüside põhjal minu maksaga. No misasja siis nüüd, järgmine organ annab otsad? Kui tavaliselt on arst saanud uuringu suht koht kiiresti siis nüüd pidi ootama augusti alguseni. Kes kannatab, see kaua ka elab, ütleb vanasõna.

Hea, et varem kohale jõudsin, sai varem ka uuringule. Ma tavaliselt õkva ukse taga ei istu, kuskil eemal, et saaks oma asjadega toimetada (telefonis tööemailid). Tädi tuli uksest ja vahtis millegipärast ainult ühes suunas ja karjus mu nime. Huvitav küll, kuidas see delikaatse isikuinfoga kokku läheb? Ma saan aru, et kisab mingit minule antud järjekorranumbrit.

Ei olnudki midagi uut ja huvitavat, tavaline ultraheli uuringuks mõeldud ruum. Aparaat tundus ise "kõhnem", kui südame EHHO tegemisel kasutatav. Käsutati siis särk seljast, ma võtsin taskud ka tühjaks, juba vaadati kahtlaselt, siis jalatsid, oma mugavuse tõttu.

Käsutati sellili lavatsile, minge veel ülespoole, veel veel ... padi peaks jääma pisut õlgadest allapoole. Huvitav maksa uuring küll. Kui oleksin naisterahvas siis tissid taeva poole kõrgumas ja maksauuring. Siis tuli üllatus: hakati edasi-tagasi saagima kaelaveenide peal. Ma siis uurisin, et maks on ju mujal. Mulle vastati vigases eesti keeles vene keele varjundiga, et maksma ei pea, haikekjassa maksma. No selge! Üldiselt pole mul segakeele vastu midagi, aga kui ei oska eesti keeles, küsi, mis keeles, ma räägin nii mõndagi keelt, saab ehk hakkama. Lisaks vajadusel tahvel abiks.

Siis käsutati küllili, silmad seina poole. Siis  täpselt risti vastupidi küllili. Vaatasin siis seda UH aparaati ja ... jeerum küll, nr 16 UH nühkimise pea oli veel sinaka silikooniga määrdunud, kellegi mustad rõngas karvad selle silikooni sees paistmas.  Ja see sinakas silikoonikaka oli osaliselt ka nende nühkimiste pea hoidikud ära määrinud. Tõeline tase, põhjapoolne suur haigla?

Ma ei hakanud märkust tegema, niikuinii aru ei saa ja isegi kui vene keeles märkus teha siis krt teab, milliseid perverssusi mu kallal veel toime panevad. Mina ju ei tea, millega see maksa uuring lõppeb.

Järgmisena paluti püksid allapoole lasta. Ma siis tegin rihma lahti ja nööbi ka ja luku ka ja ... noor vene neiu pani kenasti alukate kaitseks salfakad ja käskis lõdvaks lasta. Sekund hiljem täpsustas, et kõhulihased, ise näost õrnalt roosa ... no eks me siis laseme, lõdvaks.

Lõppeks olin ma ühtlaselt üle kere tollesama sinaka silikooniga koos, lavatsi ja minu vahel olnud paber lohises minuga kaasa, õe poolt pihku surutud salfakanutsakuga sai end puhtamaks nühitud, viskasin need salfakad samas lavatsi peale, tolle läbiimbunud paberi peale. See hunnik kästi mul endal (jah, patsiendil) kaks meetrit eemal olevasse prügikasti toimetada, õel endal kuumikindad käes. Huvitav küll, mille eest nemad palka saavad?

Keset uuringut oli naljakas seik, kus mingist kõrvaluksest tuli sisse lontis põlvedega ja mingis välja veninud ürbis naisterahvas, ilmselgelt haigla töötaja, kõndis (umbes nagu pingviin, kellel on pulk kuhugi strateegilisse kohta pistetud) siis uuringuruumis meie juures ja korrutas enda ette vene keeles: ma kaotasin patsiendi ära. Oli selgelt aru saada, et tegelased arvasid, et ma ei valda vene keelt, aga peale mõnda nende endi lolli nalja ja minupoolset muiet ... khm, lonkiv tädi kadus ja saadi aru, et saan väga hästi vene keelest aru. Et siis selline piinlik moment.

Aga muidu igati vinks vonks, seletati, näidati, kuidas mida teha jne, et tulemus oleks parim.

Laupäev, 13. august 2016

ÄKILINE TERVISEHÄIRE II
Eks sai siis hakatud uurima selle mädaneva varba abi. Juba kevadel sai perearstile selles osas email saadetud, et on probleem. Ehk et panin infoks, kui peaks hullemaks minema.

Augusti alul läkski asi nii hulluks, et pidin vana asja meelde tuletama. Kohati kontoris ja kohati töömaal ei saa ju ühe jalaga keksida, endal peas teadmine, et kuri bakter võib jälle sind sööma hakata.

Enam-vähem tulge sügisel, septembris. MISASJA? Ma mädanen ära selleks ajaks!

Läksin perearstiga raksu selles osas. EI saa minuga nii kaua oodata, äkki mädanengi ära? Sai öeldud ka paar krõbedamat väljendit. Mis teha, kui ellu soovid jääda.

Saatsin paar emaili, ka riigiametitesse, ja siis hakkasid asja liikuma, olenemata nädalavahetusest.

Esmalt hakkas muutuma septembri kuupäev tunduvalt "augustiks" ja residendist tegelane ülemarstiks (sellel ülemarsti tiitlil oli veel mitu kirjeldust). Kui ma oleks ilma endokardiitita siis võiks minu varbaga tegeleda ka resident. Tegu ei ole ainult minu arvamusega, muideks.

Kui arvate, et ajasin asja mingite tutvustega siis EI, puhtalt omal initsiatiivil ja kogemustel. JAH, tuli törts "ähvardada", aga kui surm silme ees terendamas siis kuis muidu? Kui Haigekassa sõlmib haiglatega lepingud inimeste raviks siis Haigekassa saab ka ravi puudumise korral selle raha haiglalt tagasi küsida. Siiani on toiminud.

LISATUD: Haigekassa inimesega oli ca tund aega kestev elav arvamusevahetus telefoni teel (õigemini küll, tema helistas mulle minu avalduse peale). Üllataval kombel selline mõistlik ja arusaaja inimene, ju siis vanus oli oma töö teinud. Eks ta törts pelgas neid uuenduslikke IT lahendusi, aga kui perearst neid ise välja pakub kiiremaks abiks siis miks mitte kasutada. Kui eelmine saatekirja temaatikat puudutav Haigekassa vastus juurde liita siis väga positiivne tegutsemine. Võtab lausa imestama.



ÄKILINE TERVISEHÄIRE
Meite meditsiinisüsteem on ikka imelik, ütleks ma esmalt. Eks otsustage ise.

Muret hakkas tekitama ja seda tõsiselt aastal 2011 alguse saanud haigus, so varbaküüs. Ehk siis see koht, kust need kurjamid tegelased minu sisse ronisid ja mind mädandama hakkasid. Mul juhtus olema sellist head värsked salvi nagu Vishnevski salv ja sellega sai esimesed paar nädalat asi kontrolli all hoitud. Paraku aga läks asi siiski järjest hullemaks: varsti oli suur varvas kui õide puhkenud roosiõis (veritsevalt punane), suuremalt jaolt varvast ei tunne ja ainus tunne on meeletu valu, kui isegi tekk varvast katab.

Mingi päev sai siis nokitud (ärge seda teie tehke) ja mingi nahatükk jäi sõrmede vahele ja ... oi kus kukkus kohe verd voolama. Imelikku värvi veri oli, selline tumepunane, väga tumepunane. Mul verevedeldajad kasutuses ja kurja kus tahtis kohe laiali voolata. Lõppeks avastasin, et vesinikperoksiidi lahus (apteegist saab) muutis selle verevoolu suht koht kiiresti "marmelaadiks", mille sai siis vatitupsuga ära pühkida. Ja siis tuli uus verevalang. Aga noh, sain hakkama. Lapsed ka aitasid.

Asi aga kippus ikka hullema poole minema, mis sa ikka lonkad ja mäda korjad. Endal teadmine, et igasugust mädanemist ja üldse auku nahas peab vältima. Ei noh, kus häda käes siis ikka tuleb meditsiinivaldkonna poole pöörduda. See aga juba järgmine teema ...