2021 sügis

Sai jälle EMO-s käidud. Ühistranspordiga kohale. Kiirabil muudki teha.
 
Äärmiselt imelik oli see, et ootesaalis oli väga vähe inimesi, koos minuga vist mingi alla 10.
Nad on seal arenenud: järjekorranumbrit võttes saab ise valida: "valud südames, pea otsast ära, luumurd ja luuotsad kehast väljas, jne jmt". Ma siis valisin valud südames, mida nad olidki. Jälle pulss laes ja rütmitu, nagu eelmine suvi.
Ja siis hakka tõestama, et sa pole kaamel: keegi ei viitsi lugeda sinu eelmise suve EMO epikriisi A4 ühte lk ja sealtki vaid viite kuute lauset. Jahumisele kulus mingi pisut üle veerand tunni. Siis ootasin veel mingi veerand tundi: hiljem epikriisist lugesin, et eluohtlik olukord ja abi saabub 15 min-ga. Eelmise aasta suvel oli viide: abi saabub 5 min-ga, aga kui jahumisele kulub veerand ja rohkem tundi siis mis point sellel "abi saabub kas siis 5min või 15 min" on?

Seekord ei lastud ise jälgimissaali kõmpida, kohe raamile. Kleepsud külge ja oota. No need tegelased seal olid nõus minu poolt pakutavat eelmise aasta epikriisi lugema ja siis läks kiireks. Veeni süstivav seekord ei aidanud. Uuringule: tüüpselt veeni rahustavad ja "mõnusad" ained sisse, suu lahti ja teeme nüüd EHHO. Arst juba kahtlustas, et kas sai veeni liiga palju asju (ebameeldiv protseduur võttis rohkem aega): ma vastasin, et mulle tavaline protseduur ja harjunud, enam iga sondi liigutuse peale ei oksenda.

Ega ei jäänudki muud üle, kui ikka elektriga rütmi jmt. Too ruum oli nagu kosmosejaama juhtkabiin. Tuli väidetavalt arst, hakkas seletama, et nad süstivad kahte asja ja esimene tekitab eufooriat jne jne. Aga mulle oli ju juba midagi taolist vmt süstitud, mul juba oli väga lõbus olemine ja sai pisut lõõbitud arstiga. Tal kohe rõõmus meel, et täpselt tema tüüpi patsient. Ma ei tea, mida see tähendab.

Õde tuli süstaldega, et nüüd hakkame siis pihta, hüüdis arstile veel üle saali, et palju fentat süstime, et kas viiskümmend VÄ? Teine süst oli propofol (ma ei tea õigekirja). Ei saanudki hakata kümnest alla lugema, kui "tuli kustus". Oleks nagu 5 sek mööda läinud, kui tuli taas põlema pandi ja hakati uurima, et kuidas end tunnete. Ma vastasin, et ei tunne üldse, et süda lööks (see vastus neile väga ei meeldinud). Aga olemine on endiselt "meeldiv". 2h jälgimisruumis ja saigi koju. Hiljem epikriisist lugesin, et sain särtsu lausa 2x, nüüd haiglal suurem elektriarve.

Nalja saab ka ikka tavaliselt: eakal katus sõitis ja ta tahtis koos juhtmete ja voolikutega hakata jala koju minema (nii paarkümmend km). Vahepeal olid tal ka selged hetked ja see jutt (ei ropendanud) oli ikka väga koomiline. Väitis, et läheb Mustamäele korterisse (mida tal polnud), siis et lennujaama. Kui uuriti, et miks lennujaama: et läheb lennukiga koju. Ma siis kõvema häälega kommenteerisin (minu boksi õhukese kardina taga see trall käis), et üks punane pull annab tiivad. Selle peale minu monitor naerust piiksus ja vilkus punaselt ja ka personalil lõbus. Inimene sai lõppeks "teadagi mis" süsti ja edasi oli vana rahu ise.