Sõltuvalt haiglast on võimalused kas väga piiratud või siis kui meditsiinipersonali näol on tegu inimestega siis suht normaalsed.
Läänemapoolses Tallinnas haiglas olles ei tulnud palatist väljumine kõne allagi, tegu ju siiski ka nakkustele spetsialiseerunud haiglaga. Ja õige ongi. Ega ma kuskile tatsama kippunudki, sest enesetunne oli nii kehv, et ... imelik oli see, et kui oli vaja minna uuringule (teises majas) siis ... ühe korra sai sõita kiirabiautoga. Järgmised korrad pidin ise kõmpima. Suure auguga klapis. Eks proovige. Ahsoo jah, õed, kes te suitsetasite akende all, foto(d) on endiselt olemas.
Põhjapoolses haiglas oli asi ka inimlik. Sa ei olnud vang (näiteks nagu 2013 Tartus, see tuleb eraldi teemana), sai ikka liikuda, loomulik on ka see, et mitte kaugele, sest abi peab sinuni jõudma kiirelt. Kui intensiivist välja saad siis on juba igavusega lihtsam võidelda. Diivanil vaadata TV-d, muidugi tuleb alluda arsti käsule liikuda (oi see on peale oppi alguses valus). Ja siis liigudki, kasvõi raami abil, kasvõi TV läheduses. Pulgaga netti või TV signaali pole mõtet tolles tornis palati akna all püüda (vähemalt 2011 aastal): parim oli ikka keset palatit. Klapid pähe ja sai vaadatud sülerist ka õhtul hilja filme häälega. Mina olin ja olen siiani Elisa klient, eks tol ajal õhtul võttis mobiilse interneti ikka kooma, nüüd aga ukse taga oma järjekorda oodates vaata rahulikult TV-d (3G abil).
Endise spordiga tegelenud inimesena ma muidugi kohal ei püsinud, liikuda on vaja. Avastasin, et külma õhku saab "nautida" I korrusel, kohviku vastas oleva radioloogia(te) pikas koridoris. Ütlesid aga õele, et kus oled ja mine (telefoni number pidi ka varasemalt olema regatud)! Muidugi sõltus palju õest. Selles osas ma ei hakka õdede (+/-) isegi mitte eesnimesid nimetama, ... eks teadjad saavad aru niikuinii.
2011 oli vägagi soe suvi. Tervise paranedes muidugi taastus ka kõik tavapärane tegevus, so ka töö näol. Toomas käis päris mitu korda allkirju nõutamas ja mina isegi ühe korra haiglariietes tööl. Anita vist ehmatas ära mind nähes (sissepääsukaart oli kodus). Sai tehtud viga: külmkapist sosa-sola, see aga tõstab ju vererõhku/pulssi, ei olnud just meeldiv tunne. Neti teel sai muidugi nii mõnigi asi korda aetud, isegi kirurg vaatas mind intensiivis sellise näoga, et ... kui klahve jaksab vajutada, ju siis tervis parem (mul oli vaja üks süsteem dimensioneerida, juhtmed tuli kõrvale lükata ja tegutseda, kiire oli noh).
AGA teate kui mõnus tunne on olla tagasi endale mugavas/tuttavas/jne keskkonnas (loe: tööl)?!
Egas Toomasele ja Anitale küllaminek polnud ainus ... režiimi rikkumine. Madala hemoglobiiniga tekib isu küpsetatud punase liha osas. Nii mõnigi kord sai käidud salaja läbi tihniku lähedalasuvas grilliasutuses. Head sõberad Tarvo, Sven ja Märt seltskonnaks (isegi kui neil sügav pohmell külas oli, vot sellised sõberad) ja asi OK.
III korruse eripäraks oli veel ka see, et ... kui oskasid ette võtta pikema jalutuskäigu siis võis ühes pikas pikas klaasseintega koridoris tasahilju jälgida ka operatsioone. Niipalju siis meil delikaatsetest isikuandmetest: üsna kõhe oli vaadata, kui üht vist jalaluumurdu kokku lapiti ... "põlv" oli jalal ikka väga ebaloogilises kohas. Ülejäänud opitubadel olid ribikardinad kinni tol hetkel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar