pühapäev, 19. oktoober 2014

ELU III KORRUSEL, 4

Käesolev peatükk on pühendatud õdedele jne ...

KORISTAJAD
Esimest korda III korruse intensiivist nn tavapalatisse pääsedes imestas mind, miks koristaja istub diivanil ja vahib telekat, koristuskäru kõigil jalus keset koridori. Tavapalatist nimelt võis ette teatamata lahkuda, aga oma osakonda. Intensiivis seda teha ei võinud, isegi WC ust ei tohtinud lukku panna, mis iseenesest on ka õige: kui ära vajud siis murra ust esmalt lahti ...

Koristajaga muidugi juhtus see, et ma lülitasin TV eestikeelsele kanalile ja küsisin koristajalt, et kuidas ta oma palga kavatseb välja teenida niimoodi diivanil istudes.

Tševoooo ....? Tädi lootis, et ma ei oska vene keelt. Oskan oskan ... &%¤#¤&%¤%&/&%¤#%&/

Edaspidi oli TV eestikeelsetel kanalitel (kui mina TV ees olin) ja koristaja koristas, ja ka venekeelne seltskond vaatas eestikeelset AK-d. Üldiselt oligi asi nii, et kui mina TV ette tulin siis venekeelne seltskond lahkus, sest minuga polnud mõtet vaielda (lasin neil siiski venekeelse AK ära vaadata). Samas oli ka selliseid patsiente, kellega sai vene keeles väga hästi suhelda ja teatud õe korral õhtul ka törts kauem filmi vaadatud, juhtumisi venekeelsed filmid olid.

Teine koristaja oli noorem venelanna. Temaga sai vene keelt harjutada ja oli ka niisama lõbus, ma tõstsin puldist voodi kõrgemale, et tal lihtsam oleks voodi alt põrandat pesta: vähemalt mingigi tegevus. Talle sobis. Mulle ka. Igavus ju tapab.

Selle voodiga sai üldse nalja, eks tuli ikka välja selgitada, kui kõrgele üldse voodil tõuseb ja ... sai ka ühte otsa tõsta ja kui palju siis ... ise voodis olles, sai ka Z tähte teha, nii oleks olnud väga mugav laes olevat TV-d vaadata. Egas palju puudu ei jäänud, kui kord oleks ka voodi asendi tõttu põrandale sadanud. See oleks vägagi valus olnud.

ÕDEDE MUU TEGEVUS
Suvi, lapsed lähevad kooli, mõned ka kutse/ülikooli jne. Vaja ju siis ka üürikat. Selle otsimine võttis ca nädala haigla telefoniga muude tööde kõrvalt. Teine otsis küttepuid samamoodi. Ja siis maasikad. Oli ju hooaeg. helistati ikka sinna ja tänna, email siit ja sealt ... muretseti, et ikka jube kõrge hind on. Arstid vaatasid seda maasika mängu pealt ja oli selge, et nende palk on nii kõrge, et neil suva, palju see maasikas maksab.

HOOPISKI SUUREM PROBLEEM OLI (ON?) DELIKAATSETE ISIKUANDMETEGA
Koridoris oli ratastel suur suur kast, kus olid sees kõigi terviselood. No ma saan aru, et kui on näiteks tulekahi siis võetakse see ratastel käru ja kärutatakse kiirelt mujale, et andmed ära ei põleks. Aga sellest kastist võis vabalt võtta kellegi haigusloo ja minna wc-sse lugema.

Intensiivis olles ... järsku õed jooksevad kõik intsensiivi arvuti juurde (nn õdede postil võeti internet ära, FB segas töö tegemist, olla kuulda olnud sellist põhjust, täpselt ei tea), et mingi kuulus rahvakunstnik olla kiirabiga toodud. Vaja ju vaadata haigla sisesüsteemist, mis viga on ja kas ikka paraneb ära (pulmadeks?). Haigla sisesüsteemi pääsemiseks pidi mingi kaardi kuhugi auku surama ja siis oligi kõik. Tavaliselt jätsid arst(id) kaardi sinna auku ja siis õed said otseinfot patsientide näiteks vereanalüüside kohta, et kui midagi valesti siis saab kiirelt reageerida (ei pea iga väiksema asja pärast arsti tülitama, arstil ka polikliiniku vastuvõtud).

Nii siis vaadatigi suvaliste inimeste delikaatset isikuinfot, peamiselt loodetavasti vast siiski ravimise eesmärgil. Aga oli minu arvates ka üks tõsisem juhtum.

Nimelt ühe õe latseke tegi/tehti/vmt (liiklus?)avarii ja musikene sai ka viga. Siis tehti tööl olnud sõbrannale kõne (ise oldi puhkusel vist), et kle vaata süsteemist, mis vigastused on, et kui palju kindlustusele pappi kulub. Sõbrants siis muidugi vaatas haigla sisesüsteemist, et ... pole hullu midagi, "pulmadeks paraneb ära". Kogu see tegevus toimus tavalise hääletugevusega, ilma igasuguse varjamiseta (sosistamiseta) õkva intensiivi arvuti taga olles, olin ise intensiivis ja mul kardin eest ära viimasest protseduurist ja näha/kuulda nii nägu kui ka tegu.

Üks õde ütles mulle otse, et tema ei vaata minu vereanalüüsi (ma küsisin ühe näitaja väärtust), sest seda ta teha ei tohi ja selleks on arst. Kui arst annab talle korralduse või kui minu seisund tingib ilmselgelt vereanalüüsiga tutvumist siis ta vaatab, aga ei ütle mulle mingeid väärtusi, vaid tegutseb, et ma siiski ellu jääksin. Vot nii peaksid asjad käima!

Nagu vanasõna ütleb, meelde jääb see paha pool.

Siinkohal tahaksin ma asja korrigeerida ja lisada, et nii mõnigi õde suhtus (kaks neist suhtuvad siiani, olen tervise tõttu nendega kohtunud juba) sinusse ka täitsa positiivselt. Üks heledapäine vanem naisterahvas ... mul tuleb pisar silma, tema hoolitses eriti põhjalikult ja suht koht alguses ta seda ka ütles otse, et tal on minust lausa kahju (kui ma järjekordselt oma kõrge palavikuga maadeldes olin hommikul läbimärjas voodis ärganud), vahetas linad ära, ma niikaua püüdsin kuskil toolil ärkvel ja istuvas asendis olla. Tema hella südant nägin ka siis, kui ta lapselapsed osakonnas sutsi läbi käisid midagi toomas või viimas vmt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar