Reede, 17. oktoober 2014

TEEME EDUSAMME

Elu opijärgses intensiivis kulges üsna igavalt, minu arvates muidugi igavalt: ikka järgmine valuvaigisti jne ... Hilisemalt dokumente lugedes selgus, et hapnikuvarustusega oli probleeme. Sestap siis pandigi pudel voolikuga nina alla: PUHU!

Kes hüdraulikat ei jaga siis pudel oli osaliselt vett täis ja puhumisega treenisin lihtsalt oma kopsusid. See pisuke kogus vett lihtsalt avaldas kopsudele vasturõhku ja nii minu väsinud lihased saidki treenitud. Ega see puhumine polnud midagi nii kerge: pea võttis ikka korralikult ringi käima ja mingid hetked käisin teie maailmast ära ka.

Paremat kätt kuulsin, et midagi läheneb mulle. Lähenes liikuv "sansõlm". Nii, käsi püsti, lapiga puhtaks, nii jalad harki ... puhtaks. Mingi imelik asi veel, see osutus ühekordseks hambaharjaks. Järgmine ... vaesed praktikandid, kes seda kõike pidid läbi elama ca 63 aastaste peal, mitte 36a mittekrimpsus peal.

Kui satute EMO-sse ja teile sõrme külge pannakse juhtmega väikene nn "voolikuots" siis see näitabki hapniku küllastuse %. Sellist infot saab ka nutitelefoniga, aga veaga. Mul on vinge tööandja ja lubas soetada sellise telefoni, kus ma saan seda ise kõike mõõta (ja siis ise seda viga võrrelda EMO-s olles), lisaks ka pulsivööga ühildada, ja seda kõike ca 200€ ulatuses (see oli telefoni maksumus; pulsivöö ostsin/ostsite minule teie ise maksumaksjad, puudetoetuse näol).

Selliseid tööandjaid oleks rohkem vaja!

Saabus see hetk, kus post op intensiivist oli aeg mind saata III korrusele, kui mu mälu ei peta siis oli probleem nimelt selles, et kõik post op voodikohad olid hõivatud, aga opereerituid tuli järjest juurde.

Algas "operatsioon" minu liigutamise osas III korruselt toodud voodisse. Nagu juba varasemalt kirjeldasin siis lahtilõigatud rinnakuga on iga liigutus põrguvalus, isegi valuvaigistitega. Voolikuid oli mul küljes kaks, üks allpool "vellot" teenindamas ja teine käevarres. Juhtmed turritasid kõhust välja ja nende küljes oli väline südamestimulaator.

Mitu õde ja keda iganes veel tegelast hoidsid siis voolikuid / juhtmeid ja mina siis pidin tegema selle otsustava "hüppe". No kuidagi sai ... pooleldi linade abil tõstes mind teise voodisse. III korrusele sõites tunnen, et midagi nagu südames torgiks nõelaga. Ja pulss jube kõrge, ju siis sellest voodivahetusest. III korrusel selgus, et millegipärast oli väline südamestimulaator keeratud 120 peale, mul ei tohiks kohe kindlasti sellist väärtust olla. Keerati õigesse asendisse ja see pult ja tema nupud tõmmati plaastritega kõvasti kinni. Inimese tunne tuli ka tagasi ...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar