UUE KLAPIGA

... eelmise postituse vastus on, et see aeg tundus mulle umbes selline ca 5÷10 minutit.

Tasapisi opijärgses intensiivis (see on natukene teistmoodi intensiiv, kui III korrusel põhjapoolses haiglas) ärgates ... selline tunne oli, et oli öö ja nüüd tulebki hommik. Tasapisi läheb valgemaks ja siis plõksti oligi reaalsus kohal.

"Näe, see seal ärkas ..." ... ärkasin küll jah, tere meil siin ei öeldagi wä? Õde tuli kohe ligi ja nõudis selgitust, et ma rääkigu, kuis tunne on. No mul pole midagi vestlemise vastu, aga üks probleem on. Nimelt on mul kõris veel hingamistoru ja sellega rääkida pole kahjuks võimalik. Jälle oli noor ilus tütarlaps ... muudkui aga nõudis, et ma räägiks temaga, kuidas ma end tunnen. No kuda kurat ma räägin, kui aiakastmisvoolik suus on. Lõppeks näitasin näpuga (no enamvähem oleks kanüüli käest välja tõmmanud) suu poole, et "voolik on ju ... saage ometigi aru". Vastus oli muidugi originaalne: me saame aru küll, et teil on voolik sees veel ja te ei saa rääkida, aga rääkige ikka, kuidas te end tunnete, meile on see väga vajalik info.

Oeh, ma loobusin, panin silmad kinni ... nood hakkasid selle peale veel rohkem sebima. Mingi arsti moodi tegelinski tuli ka kohale, see ei nõudnud, et ma räägiks: kohe näha, et ülikoolis käinud. Seletas ilusti, et nii umbes 2h pärast võtaks toru ära. Ma vastasin sõrmedega OK. Arstil tuli kohe rõõmus nägu pähe, õed polnud ka enam nii õnnetud. Nad olid hiljem kohe õnnetud. Sest ...

... kui sul on rindkere lahti lõhutud siis iga väiksemgi kui liigutus on põrguvalus. Kaua sa ikka sellili oled, lamatised tekivad ju ja valus hakkab. Lasin siis neil õdedel end keerata, vatitekk keerati rulli ja pandi selja taha toeks, et ma sellili tagasi ära ei vajuks. Aga see keeramine oli oi kui valus, olenemata sellest, et arsti selgituste kohaselt "valu mul tunda ei lasta, valuravi on siin majas tasemel". Mingeid klaasist pudelikesi käidi jah pidevalt vahetamas.

Kogu selle minu keeramise ja pööramise ja niiiiiii eeeedassssiiii teemaga ... ma siis vahepeal piilusin teki alla, et mis siis ka tehti. Tõstsin tasahilju tekiserva ja mida ma näen: hakkasin vasakult lugema ... üks voolik, kaks voolik, kolm voolik, neli traat ... ei, see kaks voolik on mu enda "vello". Siis sai selgeks, miks kogu paremal pool olev aparatuur liikus koos minuga, kui mind teisele poole küljele veeretati, minu sisse pandud voolikud tirisid mingit ratastel ... purki või pudelit või ... anumat järgi. Juhtmete küljes oli kehaväline ajutine südamestimulaator, sellega sai ka nalja.