Hurra, pulss 140 ja ülemist vererõhku ei jõua üle 100 lükata.
Läksin täitsa ise (linnaliiniga) põhjapoolsema suurema haigla EMO-sse. Nooremapoolsem eesti keelt kõnelev vene näitsik luges lausa huviga minu viimast 2020 epikriisi ja nägu läks järjest süngemaks. Võttis ära viieka ja vastu sain järjekorra numbri kommentaariga, et teil on punane triaaž, uks nr 1.
Ja kassanäed, kuluski umbes 10min, kui siis triaažiõde luges sama usinalt minu viimast epikriisi ja veel mõnda paberit. Nüüd teeme EKG. Nähtu talle kohe üldse ei meeldinud. Käepael ümber käe ja nüüd läheme jälgimissaali. Ei, ei ole vaja ratastooli, ma saan ise ka kõndida. Neiu vaatas mind väääga imeliku pilguga. Mis? Mul pole ju midagi viga! Polnudki, sest mina ise ei tundnud mingeid vaevusi ega ebameeldivusi. Juba nädal aega ei tundnud.
Nagu tavaliselt, voodisse, lina peale, vasaku tissi ümbruskonda kleepsud ja juhtmed külge, pea kohal aparaat hakkas juba erroreid raporteerima, ei jõutud vererõhu mansettigi panna ja pulsimõõtjat. Mingi õe moodi tegelane käis siis seda aparaati pidevalt vaigistamas, sest see tilin hakkas juba arste ja tegelasi endid ka häirima. Mul oli täitsa suva.
Siis tuli üks nooremapoolsem näitsik, ma ei teagi, kas ta oli arst, nime ütles küll. Uuris ja puuris, et miks ma end ikkagi 160 pulsiga ja minu südame ja klappide räbala seisukorraga seoses halvasti ei tunne. No kust mina tean! Ma läheksin hea meelega koju tagasi, aga kardioloog nädal tagasi käskis rangelt, et ma pean KOHE pöörduma EMO-sse, kui mul taas pulss kõrge. Kust mina pean teadma, miks ma juba ei ole meelemärkuseta!
Veeni lisati mulle tuntud ravimit, .oO° milline mõju, siis veel lisaks, ... klge, palju sai vist. Nabapekk võeti õrnalt sõrmekeste vahele ja SUTSAKI verevedeldaja läks teele, lisandus masseerimine, kuna kipitab ju. Pulss hakkaski langema, aga rütmi endiselt polnud ja olemas olev rütm oli ikka väga kaootiline.
Järgnes silikooniga vasaku "rinnalihase" uuring EHHO mõttes, siis otsustati, et kui juba siin oled siis paneme kuuli ka rihmadega suhu, kuulis auk sees (ei olnud sadomaso), sealt lükati söögitorru taas EHHO aparaat. Poole uuringu pealt läks seltskond väga elevile, selgus, et süda oli ise rütmi läinud, polegi kõrgepinget vaja. Kohe tuleb õde ja lükkab teid ratastoolis jälgimissaali tagasi. Ootasin, ootasin veel, keda polnud, oli õde. Ma siis tõusin püsti ja hakkasin ratastooli lükates ise jälgimissaali tagasi liikuma. Kuna minu nägu juba teatakse siis vastutulev med.personal uuris, et kuhu ma üksi lähen. Ma vastasin, et klge, kus surnukuur on ja miks teil siin suurem osa uksi kinni on. Diskrimineerimine! Ca pool tundi läks aega, kui õde ähkides joostes mu üles leidis ja tagasi lükkas. Ise oli jälgimissaalis nii õnnelik, et leidis kaotsi läinud patsiendi üles. Aga miks ma pean pool tundi ootama, EHHO kabinet juba kolm korda helistanud!!!
Lootsin, et saan minusse süstitud kenasti välja oleskleda, sest omal jalal ma poleks ravimite mõjul küll koju jõudnud. Ei ei, meil on voodikohta vaja. Heh, teil võib ju vaja olla, aga mina siit enne poolt tundi ei lahku, kuniks olen veendunud, et minestuse tõttu kuskil asfalt näkku ei karga. Oi te oleks tahtnud nende nägusid näha! Lükatigi raamiga jälgimissaali kahte osa eraldava vahekäigu serva kellegi kirjutuslaua juurde. Ja otse loomulikult jäin ma valdavalt kõigile ette. AGA MUL OLI ÜKSKÕIK.
Seekord joodikuid räuskamas ei olnud. Kahju oli nendest vanainimestest, kes ei saanud aru, kus nad on ja mis nendega tehakse. Ja otse loomulikult need "tavalised asjad": kellelegi oli vist pasun sulgurlihasesse pandud, teine oskas flöödiga isegi nooti vahetada.
LISATUD: kogu asi läks Haigekassale maksma ca 250.-