2018 detsember
Pikk paus postitustes tähendab tavaliselt seda, et exitus letalis  või siis ka seda, et huvitavaid sündmusi pole olnud. Samas võib see tähendada ka seda, et huvitavad sündmused alles hakkavad tulema. Nagu jõulud, aga mustades toonides. Halle varjundeid kahjuks ole.

Sai hakatud tegema ettevalmistusi 2019 kevadise puude ekspertiisi osas, so erinevad eriarstid oma uuringute epikriisidega jne ... aga uuringute aegasid kokku leppides võis täheldada üsnagi imestunut hääletooni:  "... et teile sobibki aeg ca 4 kuud järgmisel aastal"? Nigel on see, et pidigi telefoneerima, digilahendused on eestlaseid vist maha jätnud.

Kuidas suunata patsient tasulisele vastuvõtule? Väga lihtne!

Ärge vastake liikumispuudega patsiendi mitte ühelegi emailile! Isegi kui helistab siis ajage lõpmatuseni udu (kui patsient saab teada teie kabineti telefoninumbri, muidu ju üldine info nr)! Nii need "tagasikutsutavad" oma aastase perioodi (siis ei ole vaja saatekirja) maha magavadki ja siis edasi läheb vaja saatekirja. Aga selle peale ütleb saatekirja väljastaja, et ise ei saanud hakkama vastuvõtu aja saamisega, saa ise hakkama. Elik tasuline vastuvõtt.

Ja nüüd midagi imelikku, väga imelikku!
Ma sain oma haiguse järjekordse tüsistuse raviks ÜHE telefonikõne abil (ühe korra pandi lühidalt ka ootele, vaadake milline hoolitsus) aja konkreetsele arstile pea täpselt sellisesse perioodi, mis mulle sobib ja läheb kokku teiste eriarstide vastuvõttudega.

Jõulud vist.

2018 suvi
Pisut huvitavat lugemist:
http://epl.delfi.ee/news/eesti/haiglate-peidetud-saladustele-ei-paase-ligi-ukski-riigiasutus?id=82844589

2018 kevadine uuring

Algust juba lugesite ise eelnevast postitusest, lõpp üllatustega. "Lilletamistega" lõpetanud, saatis arst uue aja. Kell 12? Tema enda lõunast? No jah, kus ta ikka pääseb.

Oli praktikant (kuigi väga asjatundlik oli praktikandi kohta), tegevuses õhkas oskusi. Aega läks ca poole rohkem, aga uus patsient jne ... Positiivne oli see, et ekraanilt sain juba ma ise ka aru, et olukord on parem. Väga vähe oli nn vahelööke jmt temaatikat. Arusaamatu muidugi on, kuidas südamepuudulikkuse näitaja tuhandetes ühikutes saab kukkuda alla saja ühiku ... aga eks arstid tea paremini.

Huvitav on see, et epikriisi kohaselt mind sellel aastal enam näha ei taheta. Olukord juba mõnda aastat stabiilne ja "tule järgmine kevad jälle". Järgmisel kevadel aga tahavad teised arstid mind ekspertiisida, sest vaja uus töövõime uuring teha ehk Jõululaupäeval pane end naistepäevaks kirja ja ehk maiks saame ka midagi kokku kirjutatud.

Huvitaval kombel on hakanud epikriisidesse lisanduma laused, kus mina patsiendina olen väga paha inimene jne ... kas soov elus olla on väga paha soov?

HUVITAV ARTIKKEL
Postimehe veebiväljaandes jäi silma selline artikkel:
https://tervis.postimees.ee/4448813/mehe-kaele-tekkis-suur-muhk-kas-tead-mis-ohtliku-haigusega-on-tegu
Nüüd kujutage ette, et see asi seal käel on teie südames. Mina ei pea ette kujutama, mul oligi. Ja võib tagasi tulla.

UUED UURINGUD 2018 alguses II

Maksaarst korraldas oma uuringud nii, et need toimusid suunava arsti ehk kardioloogi uuringu järgselt. Ja õnneks kohe järgmisel päeval.

Esimese uuringuga ehk siis EHHO-ga läks nii, et kõik otsisid arsti. Pidevalt käisid valgetes kitlites inimesed, lilled käes, ja läksid tagasi. Olevat olnud "olukord" osakonnas (ei, mitte matus, keegi "sai mitukümmend"). Imelik oli see, et keegi enam ei küsinud saatekirja, ei telonr-t, ei kodust aadressi ega midagi muud taolist. Isegi visiiditasu mitte! Põhjapoolses haiglas on saavutatud isikuinfo temaatika parim tase? Tublid!

Minu enda aeg, mille arst ise mulle pani, oli juba kõvasti üle läinud. Andsin registratuuri uuesti oma ID kaardi ja palusin uue aja panna. Mind vaadati ikka väga lolli näoga: "te ju teate, et sellele erialale on väga raske üldsegi aega saada". Minu nägu oli: "tean küll, minu puhul on erijuhtum olnud viimased väga mitmed aastad ja on ka see aasta!"

Ja siis järgmisel päeval tuli lõbus osa ...

Senikülastamata haigla osakond, kõik uus ja võõras, aga kindel oli see, et selles osakonnas vaadatakse inimeste sisse ka nö tagantpoolt. Juba lõhna järgi sai sellest aru. Ja selle "aroomi" osakonna uks oli katki läinud ja ei läinud kinni. Ei olnud ühtegi menetluses patsienti, eelduslikult nii patsiendi kui ka minu enda mõttes. Sumpsi kaudu kolvirõngaid remontida ... oeh.

Kuskilt kuulsin sosistades minu nime, selge, läheb tegevuseks. Kiirelt vene keele peale üle, sest ilmselgelt inimene sai sellest keelest paremini aru. Allergiate uurimine jne ... no ma "mõõganeelamise" uuringu osas juba vana kala, saab hakkama. Pluuse seljast (mida polnudki vaja, aga mul uus pluus ja ila, saate aru küll ...) ja lavatsile vasakule küljele.

Hurjutasin meelega õega, et nii vähe panetegi tuimestust spreiga kurku, et "a la viimane kord" pandi ikka rohkem. No ta siis pani ikka südamest. Eheee ... see on lahe tuimestus, sest see jõuab ka kohati latva.

Ja siis ... õde paneb teile suhu plastmassist jubalaka, auguga, (palun mitte mõelda ... ulakalt) ja siis arst suunab sinna ikkagi sama jämedusega (väidetavalt pidi olema südameuuringul jämedam "mõõk" kui neil) sondi. Alul ei pannud tähelegi, et arst minuga räägib (ega ta ei hoiatanud ka, et minuga, arvasin, et med.personaliga). Sellest vist ka viivitus, et miks ta ei saanud alguses minu söögitorusse. Ja kui see õnnestus siis mõned maokrambid ja vurtsatused suust, aga mul on nendest õnneks ükskõik.

Väga kindla käega lükati toda painduvat "mõõka" minu sisse, nagu suur paeluss. Siis arst keeras ja väänas ennast oma pihus oleva juhtpuldiga. Keeruline elu neil arstidel, kui pead end uuringute päeval mitu korda järsku "põrandale pikali viskama".

Kiire väljatõmbamine ei olnud üldsegi meeldiv, eks ikka see okserefleks. Aga eks mõistus tegi oma töö. Sujuvalt peatuti kuskil viimases lõpus ja oligi korras. Arst koos oma noore õppiva kolleegiga imestasid, et nii hästi ja kiirelt läks. Lootsid "sitta ja ila" saada?

Tehke ära ja saage terveks, asi kestis loetud minut või poolteist.