ÄKILINE TERVISEHÄIRE III (lisatud)
Täna oli siis see kuulus päev "tule umbes sügisel muutus kiiresti augustiks". Jah, sai oma varvas ette näidatud.

Egas palju poleks puudu jäänud, kui oleks oma aja maha maganud. Töölt kargasin toolilt püsti ja kohal ma olingi. Nüüd siis oluline küsimus, kus too arst resideerub. Selgus, et infoletist mõõtes kõige kaugemal. Oi ma lõõtsutasin korralikult kohale jõudes.

ID kaart, "kas teil on saatekiri kah". Ma vastasin teadlikult, et pole õrna aimugi (no muidugi oli saatekiri olemas). Oleks te vaid näinud tolle neidise nägu. Pisuke kontroll arvutist ja selgus, et ongi olemas saatekiri.

Järgnes väga kõva häälega haigla andmebaasis oleva info ülekontrollimine: kas teie aadress on see ja see, kas teie telefon on see ja see, kas teie email ... MIKS ma pean küll kõigi kuuldes seda infot registratuuriga vahendama? Minu puhul nad muidugi muutusid nõutuks, sest ma ka küsisin seda.

Üsna kähku anti mulle paber pihku ja kästi oodata. Vaatasin siis edasi, millega asi edasi läheb või lõppeb või ... Ikka sama tants ja trall, vähemalt kümne patsiendi elukoha koos tel numbri ja emailiga oli võimalik tutvuda.

Mingi hiljem hetk jõudis siis aeg ka minuni, koputasin ja sisenesin väga pimedasse kabinetti. Mõnes peabki pime olema, sest eriala ja või protseduur seda nõuavad, aga käesoleval juhul? Igatahes, arst soliidselt tervitas käepigistusega, pakkus istet ja uuris, milles probleem. Endal üks silm arvutis ja teine kõrv mind kuulamas: selge, on teinud eelnevalt tööd (ei olnud) ja nüüd soovib minu arvamust.

Ütleme nii, et inimesel läks nägu ikka üsna "äikesepilve", kui minu põhiprobleemist aru sai. Ja sai.
...
Tulge nädala pärast, ärge seni verevedeldajat kasutage, verejooksu oht.

No mis seal siis ikka, arusaadav. Sai üle küsitud, et mis tööga saab. Etskae, saingi kiirelt ülevaatliku "programmi". Iseasi, kui nüüd palavik peaks tõusma. Siis on jama majas.

OPERATSIOON
Kell 9 kohal, nagu kästud. Järjekordselt nõuti telefoninumbrit. Ei saa, sest ei ole.

Näen juba kaugelt, et arst tuleb. Otsis teine õdesid, keegi siis kõva häälega seletas, et õed läksid haiglas mingit loengut või esinemist vmt kuulama, et kuskil nii poole tunni sees tagasi. Arst ei osanud muud öelda, kui et oi-oi-oi. Minule tähendas see tõika, et ootasin pea kolmveerand tundi. Arst võttis vahepeal teisi patsiente vahele, minu number seisis tablool ja ei mingit infot. Viimase seismist ma küll jah, aimasin.

Siis aga läks kõik järsku liikvele: kabinetti, pisuke mälupingutus arsti poolt, et miks ma üldse siin olen. Siis protseduuride ukse taha ootama, üsna kohe ka sinna tuppa sisse ja pikali. Õde alustas kohe seletamist, mida ma hiljem pean kodus tegema ja üldsegi, mis allergiad mul on. Lugesin siis pika joru allergiaid üles ... vaatas mind imeliku pilguga ja küsis: kas teil joodi vastu on allergia. Vist mitte.

Siis tuli kibekiire olekuga arst, et ... kas teile varasemalt seda süsti on tehtud? No mis nüüd, mis asi on "seda süsti"? Sekundi murdosa vältel üritasin mõelda, mis asi see "see süst" siis on ... ei osanudki muud öelda, kui et mind on oma põhihaiguse tõttu palju süstitud, aga mis asi "see süst" on, seda ma ei tea. Sellise muheda häälega mokaotsast stiilis sain kohe ka teada, mis asi see "see süst" on. Torkas nõela kahe varba vahele kuskile minu arust "luu sisse", nagu "jämeda naela värskesse tammepuusse". Ja siis teise ka veel teisele poole!!! Nüüd peame ootama nii 5min. Aga valus oli, mõistus õnneks rehkendas kohe lahti, et kuna tuimestus siis kohe varsti enam ei ole valus.

Arst tuli ülikiire olekuga protseduuridesse tagasi ja ... no öelge nüüd, kas tunnete midagi. Ma siis ootan, et millal ta siis midagi tegema hakkab. Küsis veel, et kas tunnen? No kaua ma ootan, lõigake juba!? Ma siis vastasin, et ei nagu ei tunne. Sama muhedal häälel kostus vastus, et kui tunneksin siis teeksin tunduvalt teist ja kõvemat häält.

Midagi ei tundnud. Vahepeal sätiti teise asendisse, siis nagu oleks midagi tõmmatud, lükatud ... õde sidus varvast. Kui arst sai aru, et mul perearsti poolt juba vajalik tabletikarp olemas, võttis mõned sidumisasjad ja soovides paranemist, tõttas järgmise patsiendi juurde. Õde suskas sinise kilesussi jala otsa ja palus protseduuride toa juures pingil oodata ca pool tundi, et siis vaatame, kui palju verd lekib.

Tund oli möödas, keegi ei tundnud huvi, miks mul jalg veripunane, protseduurides ka kedagi polnud, tulin ära koju.  Kodus hakkas jalg kilesussis hirmsasti higistama, veri valgus ühtlasel kogu sideme osas laiali. Ja siis hakkas varvas valutama. Hästi aitas kodeiiniga paratsetamool.

Nüüd kaks päeva hiljem leotasin sidemed lahti ja ... no on ikka vagu küll kokku traageldatud ja ei ole ikka küünt kah. Aga vähemalt ei valuta enam, kui elektrilöögi sarnased juhud välja arvata. Need viimased on ikka krdi valusad küll.