UUED UURINGUD aastal 2015

Matusega läks asi nii, et ... matused mitmuses. Ja mitte lihtsalt "lehma lellepoeg", vaid inimene, kes on hoidnud/õpetanud minu lapsi (ka linna tulles), aidanud nende eluteele igati kaasa ...

Teisipäeval, hommikul käisin tööl ja siis viis naine haiglasse. Tuju oli väga hea: olen ju seal olnud kunagi kuid, enam ei pea midagi avastama ja nii edasi ...

Registratuuris läks asi kiirelt, ju oli vähe haiglasse sissemöllijaid.  Kuna haiglas on üleüldine remont siis tavapärased liftid olid kinni pandud. Need mõned, mis töötasid, need olid ka rivist väljas kuskil 10 korrusel. Teised liftiootajad lahkusid, no egas siis muud üle ei jää, kui trepist minna.

Õdede laua juures läksid tegelased ähmi täis, kui ma lõõtsutades kohale jõudsin (kolm korrust, mitu puhkamist). No kuidas sa ikka muud moodi saad, kui suure vereringe klapid tuksis. Õnneks oli üks eelnevate aastate õde tol hetkel tööl ja ta tundis mu ära, vaatas minu nn rohelist mappi ja asi selge.

Ütleme nii, et kui ma nägin toda õde tööl olevat siis pulss juba langes: kõik saab korda. Kõik saigi korda.

Privat palat.

"Ohooo ... keegi kardab, et ma vanuritele liiga palju tarkust jagan"? No pole hullu. Võimalik, et uuringute lühiduse tõttu ongi selline palat. Palat kusjuures oli tunduvalt parem kui Tartus.

Õhtul mulle süüa ei antud, no egas midagi hullu ka pole. Alumisel korrusel söökla olemas, seal saab ka üht suht head salatit: kartulisalatit. Sai koivad kenasti pikaks aetud ja krambid ära aetud ja vaadatud r/b koostamist (õues ehititakse). Kõht täis, meel hea, mida sa veel tahad.

Tahad küll: süler tööle, tv pulk külge, wifi, sooja oli +24°C (haiguse eripära tõttu väga soodus temperatuur). Kõik toimis.

Tartu, õppige!