Neljapäev, 22. jaanuar 2015

UUED UURINGUD aastal 2015, 1

Uni oli uue stsenaariumiga, ... mis iganes seal ka oli, ei mäleta.

Eelmisel päeval õde ÜTLES, et uuringud toimuvad kuni lõunani ... hommikune õde (üks neist kõige lahedamatest) aga seevastu, et kuni õhtuni välja. Süüa juua ma ei tohtinud, no ega siis ei söögi ja ei joogi, va hambapesu. Sülerist hommikuTV ja muud lõbustused (wifi oli täitsa kena: Tartu, areneks?).

Lõunani vaikus ... ja siis läks asjatamiseks. Eelnevalt olin ma kenasti karvustatud piirkondadest, pestud, uus kostüüm selgas (mitu nr väiksem). Üks keeruline riideese tuli endale ümber saada. See oli nii keeruline, et vanadest aegadest õde hoiatas ette, et ta aitab. Muidu jääme hiljaks. No ega minu küljes midagi varastatud pole varjamiseks, saime hakkama.

Tavapärane voodis sõit ja lakke vahtimine ... lambid sähvivad, lift, töötajate lõõpimine. Range kontroll protseduurisektsiooni pääsemisel.

Järjekordselt tehnikat maani täis ruum, ilmselgelt ülimalt steriilse iseloomuga. Nii palju, kui silm inimesi haaras siis KÕIK teretasid. Ma lõõpisin vastu, et tere jälle. Natukene panin tähele nende imestust, aga kui rinnakul armi nähti siis oli asi selge.

Uuriti, et kas on vaja raseerida. Ei, eelnevalt ülemisel korrusel tehtud korralik töö. Oldi ilmselgelt väga rahul. Ühest voodist teise, delikaatselt lina peale. Siis mugav poos sisse. Huvitav, kuidas suudetakse toda lauda teha nii universaalne, et paljudele kehatüüpidele sobib?

Seejärel hakati mind roheliste linadega sisse mässima. Kontrolliti, millisest kohast saaks hõlpsasti siseneda, selgus et randmest. Jess, siis saab hiljem kiiremini liikuma! Roheline lina auguga ja kleepsuga ka käe ümber, enne seda veel pikalt ja laialt igale poole.

Paratamatult esmane tuimestus tuleb teha ilma tuimestuseta. Sellest teavitati ette. See teavitamine oli tavaline ka esimese südameopi eel. Minu arvates väga OK tegevus.

Tuimestav süst oli jah ebameeldiv, aga hilisemalt kätt enam-vähem ei tundnud. Tundsin niipalju, et arst kohendas käe asendit ja puudutust. Ja siis see tuli: veresoonde sisenemise tekitamine oli siiski valus, aga mitte midagi üle mõistuse. Seejärel aeti aga miskit pikka aga sisse ... kuskil küünarnuki juures midagi võbeles, siis õlas, kui kuvarit vaatasin siis sain aru, kus nad mu sees on. Siis jõudis ajju ka infoga kohale ja see polnud väga ... meeldiv. Aga seda sudimise valu polnud, nagu kärbes oleks õlale lennanud ja kõditab.

Röntgeni aparaat liikus nagu elav silm mu kohal. Keeras ja väänas, pööras ja kõverdas. Kogu seda tegevust sain jälgida ka ise televusserist. Kes verd ei kannata, ärge vaadake! Aga lahe on vaadata, kui teie 5cm läbimõõduga aiakastmisvooliku jämedusse aorti lastakse kontrastainet ja kuidas see levib. Ja siis tuleb tuks, tuks ... ja kogu pilt liigub. Ahsoo jah, nägin ära ka oma eelmise südameopi käigus rindkere kokkutõmbamiseks paigaldatud metallist traadid silmusega. Röntgeni teatud nurga alt paistsid nagu liblikad ja siis jälle tihased. Küsisin protseduuri läbi viinud inimeselt, et kas need on need asjad, mis ma aiman olevat. Vastus oli jaatav. See inimene vastas üldse kõikidele minu küsimustele. Väga positiivne tegevus!

Nii äkki kui asi alguse sai, see ka lõppes, vist ca 15 min kokku. Käe juures tundsin korduvalt vägagi märga olukorda, aga ma ei näinudki, palju verd välja voolas. Pea ringi ei käinud ja minu arust polnud protseduurist mingit otsest kohest halba tagasisidena mõju. Rohelised linad kortsutati kokku ja pandi prügikasti.


Käele sain kena manseti, et ma verest tühjaks ei voolaks. Varasema haiglas olemise ajal mind mitu korda aidanud õde sattus  tol õhtul tööle, tema siis käis ja päästis sõna otseses mõttes minu kätt. Nimelt tuli toda lillat rõngast keerates survet vabastada, et rohkem verd ka läbi käelaba käiks. Ja see inimene tegi seda väga kohusetundlikult mitmeid tunde järjest. Nüüd on see sinise rõngaga käevõru mul riiulis trofeena.

Arm ka käel "trofeena".

Kolm päeva seiklust ametliku nimega talvepuhkus. Ma ei kujuta ette, kui ma oleks pidanud seda tegema Tartus. Pigem oleks hotellis toa üürinud. Tln haigla oli vahepeal tugevalt arenenud: wifi purk õkva palati ukse taga, sai ka üks korvpalli live ülekande viimane lõpp otse ära vaadatud. Remonti tehti igal pool. Ah et kuidas tervis ... see on teine teema.

Selle kolme päevaga sai nii mõnigi asi selgeks mõeldud, eriti peale vägagi mitme lähedase isiku matust poole aasta sees. Ja ka töösihte seatud.

Musid ja tervitused ka residendile, kes sattus minu näol tõelise portsu otsa: juhendaja sõnul pole minu isiksus ja juhtum õpikuteema ja nüüd need matused ka veel ... aga eks noored peavadki õppima.

Detsember 2014 keskel pidi mind edasi raviv arst (senine arst siirdus ... kuskile mujale, ma ei teagi kuhu) puhkuselt tagasi tulema ja teatama, kuidas edasine ravi saab toimuma. Loomulikult pole haigla suutnud siiamaani mulle uue arsti nime teavitada ega arst pole ka ise ühendust võtnud. Selline lahe olukord siis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar