Esmaspäev, 22. jaanuar 2018

UUED UURINGUD 2018 alguses II

Maksaarst korraldas oma uuringud nii, et need toimusid suunava arsti ehk kardioloogi uuringu järgselt. Ja õnneks kohe järgmisel päeval.

Esimese uuringuga ehk siis EHHO-ga läks nii, et kõik otsisid arsti. Pidevalt käisid valgetes kitlites inimesed, lilled käes, ja läksid tagasi. Olevat olnud "olukord" osakonnas (ei, mitte matus, keegi "sai mitukümmend"). Imelik oli see, et keegi enam ei küsinud saatekirja, ei telonr-t, ei kodust aadressi ega midagi muud taolist. Isegi visiiditasu mitte! Põhjapoolses haiglas on saavutatud isikuinfo temaatika parim tase? Tublid!

Minu enda aeg, mille arst ise mulle pani, oli juba kõvasti üle läinud. Andsin registratuuri uuesti oma ID kaardi ja palusin uue aja panna. Mind vaadati ikka väga lolli näoga: "te ju teate, et sellele erialale on väga raske üldsegi aega saada". Minu nägu oli: "tean küll, minu puhul on erijuhtum olnud viimased väga mitmed aastad ja on ka see aasta!"

Ja siis järgmisel päeval tuli lõbus osa ...

Senikülastamata haigla osakond, kõik uus ja võõras, aga kindel oli see, et selles osakonnas vaadatakse inimeste sisse ka nö tagantpoolt. Juba lõhna järgi sai sellest aru. Ja selle "aroomi" osakonna uks oli katki läinud ja ei läinud kinni. Ei olnud ühtegi menetluses patsienti, eelduslikult nii patsiendi kui ka minu enda mõttes. Sumpsi kaudu kolvirõngaid remontida ... oeh.

Kuskilt kuulsin sosistades minu nime, selge, läheb tegevuseks. Kiirelt vene keele peale üle, sest ilmselgelt inimene sai sellest keelest paremini aru. Allergiate uurimine jne ... no ma "mõõganeelamise" uuringu osas juba vana kala, saab hakkama. Pluuse seljast (mida polnudki vaja, aga mul uus pluus ja ila, saate aru küll ...) ja lavatsile vasakule küljele.

Hurjutasin meelega õega, et nii vähe panetegi tuimestust spreiga kurku, et "a la viimane kord" pandi ikka rohkem. No ta siis pani ikka südamest. Eheee ... see on lahe tuimestus, sest see jõuab ka kohati latva.

Ja siis ... õde paneb teile suhu plastmassist jubalaka, auguga, (palun mitte mõelda ... ulakalt) ja siis arst suunab sinna ikkagi sama jämedusega (väidetavalt pidi olema südameuuringul jämedam "mõõk" kui neil) sondi. Alul ei pannud tähelegi, et arst minuga räägib (ega ta ei hoiatanud ka, et minuga, arvasin, et med.personaliga). Sellest vist ka viivitus, et miks ta ei saanud alguses minu söögitorusse. Ja kui see õnnestus siis mõned maokrambid ja vurtsatused suust, aga mul on nendest õnneks ükskõik.

Väga kindla käega lükati toda painduvat "mõõka" minu sisse, nagu suur paeluss. Siis arst keeras ja väänas ennast oma pihus oleva juhtpuldiga. Keeruline elu neil arstidel, kui pead end uuringute päeval mitu korda järsku "põrandale pikali viskama".

Kiire väljatõmbamine ei olnud üldsegi meeldiv, eks ikka see okserefleks. Aga eks mõistus tegi oma töö. Sujuvalt peatuti kuskil viimases lõpus ja oligi korras. Arst koos oma noore õppiva kolleegiga imestasid, et nii hästi ja kiirelt läks. Lootsid "sitta ja ila" saada?

Tehke ära ja saage terveks, asi kestis loetud minut või poolteist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar