2023 märts ikka veel
Mingis hullumeelsuses oli keegi pannud põhjapoolse suure haigla vastuvõtuks kardioloogi aja. Mina matsu lahti ei jaganud, et miks, just sai ju süda rütmi.
Läksin siis huvist kohale ja ohsaaaa säde, ülemine vererõhk üle 200, EKG oli kui Browni liikumine. Ju siis kõmpisin bussipeatusest liiga kiiresti kohale. Eriti pahur kardioloog oli. Ei osanud ta midagi mõistlikku öelda, kui uurisin, et miks ma olen kohale käsutatud. Ega ta ka võlgu jäänud: epikriis on nii "vägev", et järgmise puude ekspertiisi otsuses olen raudselt üdini terve.

Nii palju oli siis tädist "kasu", et saatis kirurgi vastuvõtule. Esimene kirurg arvas, et ta juba nii vana, et minu seisundit arvestades tema mind enam ei jõua lõigata, skalpell nüri jne sada häda. Saatis teise, noorema kirurgi vastuvõtule. See vaatas esimest korda epikriisi ja ... no veel ei ole midagi taas lõigata. Mõlemad vastuvõtud ca 10 min, aga arved Tervisekassale olid kopsakad.

Viimane laks tolle pahura kardioloogi poolt oli siis rütmoloog. Too tädi lajatas kohe: miks te siin olete. Ma vastu, et kust mina tean, kästi tulla. Oi te oleks tahtnud tolle tädi nägu näha! Üldiselt jättis küll asjatundliku inimese mulje, aga suhtumine patsienti oli küll selline, et miks te arsti segate. Sain ka lisaks uue tableti, täitsa mõjub lausa.

Nüüd lähimal kuul ajal planeeritud mõned huvitavad külastused ja ehk saab jälle südame rütmi. Nö Jaanipäevaks.