2020 esimest korda EMO-s
Koroona pässidele oli sirmidega omaette nurgake tehtud. Need sirmid vist olid mõeldud nende diskrimineerimiseks, sest suurest telekast ei näe ju ei suusatamist ega teisest telekast vastuvõtu infot.
Taaskord, me nõuame teie telefoninumbrit. Ma vastan, et mul pole nummerit, seadus ka ei kohusta. Möh? No enamvähem tahetigi juba tagasi saata, et me siis ei ravi kah, aga eks tuli siis ka kõvemat häält teha.
Igatahes triaažiõde sai üsna kiirelt aru, mis täpsemalt viga ja oh imet: luges süvenenult minu poolt antud ühte A4 (minu põhihaiguse viimane epikriis) ja inimese näoilmest võis juba aru saada, et seis on keeruline ja tõsine (ei olnud minu üks põhihaigustest, täiesti uus ja valurikas haigus). Küsisin, et kas ma valuvaigistit saaks, et kodus võetu mõju hakkab lahtuma. Ja-jah, minge arsti kabineti ukse taha ja kõik saab korda. Ei saanud, poolteist tundi kannatasin järjest tugevnevat valu.

Ja TAASKORD arst ei suuda teha vahet, mis asi on aordiklapp ja mis asi on mitraalklapp ja kas ja kuhu on klapiprotees paigaldatud! Ei suuda lugeda ei epkriisist (pidin ikka lausa ise oma käega selle ühe paberikese talle nina alla panema) ega suuda aru saada ka patsiendi selgitustest. Epikriisis järjekordselt mingi soga kokku kritseldatud.

Ainus positiivne asi oli valuvaigisti süst. Ilma selleta poleks vast koju tagasi jõudnudki. Õde valmistas süstla ette ja siis jäime teineteisele silma vaatama. Ma siis küsisin, et kas siin majas  tehakse süsti mingil teisel viisil, kui seda tavaliselt, et mida ma tegema pean. Selgus, et õde häbenes öelda, et see süst tehakse tuharasse. Vähemalt oskas ta nalja teha: nüüd on lisaks kannikas ka valus!